Yungay, 1970: hävitava maavärina tulemusel jäid linnas ellu need, kes varjusid surnuaiale
Oli 31. mai 1970. Peruu Yungay provintsi 25 000 elanikuga pealinn Yungay tegeles parajasti oma pühapäevaste askeldustega, kui järsku maa alt põrutas. Merealune maavärin epitsentriga 35 kilomeetri kaugusel Peruu rannikust, momendimagnituudiga 7.9 kestis ligemale 45 sekundit, kuid tõsisemaid asju hakkas juhtuma maa peal.
Yungay asub umbes 2500 meetrit üle merepinna, kuigi linna serval kõrgub veelgi kõrgem Valgete Kordiljeeride (Cordillera Blanca) ahelik, mille tipud kõrguvad isegi 5500 meetrit üle merepinna. Huascarán, 6768 meetrit kõrge Peruu kõrgeim tipp asub linnast 15 kilomeetri kaugusel idas. Täna elab linnas ligemale 10 000 elanikku, kuid 1970. aastal oli neid vähemalt kaks ja pool korda rohkem. Ja linn on tulnud paraku peaaegu nullist üles ehitada.
31. mail 1970 lõi maavärin nimelt liikuma suure muda- ja lumevoolu, kui Nevado Huascaráni mäe tipp kõikuma lõi. Mäe lumemüts hakkas liikuma, kuigi tegemist ei olnud tavalise laviiniga, enam kui 50 miljonit kuupmeetrit lund ja kõiksugust muud teele jäänud materjali libises alla üsna järsku mäenõlva pidi, saavutades voolamisel kiiruseks kuni 980 km/h.
Toimus maavärin kell 15.23, kui paljudes kodudes olid televiisorid ja raadiod lülitatud Mehhikos toimunud jalgpalli MM-i avakohtumise (Mehhiko - NSVL 0:0) lainele. Yungay ja naabruses oleva 2000 elanikuga Ranrahirca külani jõudis mudavool kolm minutit hiljem, pääsemiseks polnud enamikel elanikest vähimatki võimalust.
Yungay linn, mis selle 914 meetri laiuse ja 60 meetrit kõrge mudavoolu teele jäi, pühiti maapinnalt peaaegu täielikult, enam kui 20 000 elanikust jäi ellu vaid 92, peamiselt need, kes viibisid linna surnuaial või staadionil (mis olid kõrgeimad kohad linnas).
Paljud otsisid varju kirikust, mis mattus täielikult, vaid need, kes põgenesid surma eest surnuaeda, inkade stiilis tehismäele keset linna, jäid ellu. Kogu Peruus hukkus selles Lõuna-Ameerika ajaloo ühes hirmsaimas, nn Ancashi maavärinas 70 000 inimest. Yuncashi maalihet on põhjust pidada ka maailma ajaloo tapvaimaks laviiniks.
Tänaseks on ka kogu vana linna ala kuulutatud nn rahvuslikuks surnuaiaks, ehk seal polnud mõtet isegi kaevama hakata ega surnukehasid välja tuua, linn taastati sellest poolteist kilomeetrit põhja poole.
Juba 1962. aastal olid kaks USA teadlast prognoosinud võimalikku tulevast katastroofi, sealseid mäenõlvu uurides, aga Peruu kihutas nad vaenuliku jutu ajamise eest riigist välja.
