Raketisüsteem Iskander - hirmus relv meie piiri taga (kuigi on hullematki nähtud)

Oli aeg, mil Venemaa naabreid, veelgi enam Venemaa sõprade naabreid Lähis-Idas, kohutasid nõukogudeaegsed SCUD-raketid. Nõukogude relvalaborid töötasid välja aga selle asendamiseks raketisüsteemi OTR-23 Oka (SS-23 Spider), mis jäi 1987. aasta INF-desarmeerimislepete kääride vahele. 1996. aastal esmakordselt teste läbinud Iskander kujunes seega esimeseks võimaluseks vananenud SCUD-id maha kanda.

Iskander (ehk NATO määratluses SS-26 Stone) on lühimaa ballistiline raketisüsteem, mis välja töötatud Kolomnas, toodetakse neid aga Votkinskis ja Volgogradis. Venemaa relvastuses on Iskander-raketisüsteemid olnud juba kümme aastat, enamasti on nendest kuuldud aga seoses "vajadusega" just NATO-sse kuuluvaid naaberriike Baltikumis ja Ida-Euroopas hirmutada.

Tabada suudetakse selliste rakettidega 500 kilomeetri kaugusel asuvaid objekte viie- kuni seitsmemeetrise täpsusega, kiirusega Mach 6,2 (ehk 2100 m/s). Tavaliselt on Iskanderid mõeldud vastase õhutõrje hävitamiseks, aga vähemalt Süürias sel suvel kasutas Venemaa Iskander-rakette hoopis vastase autokolonni hävitamiseks ja hiljuti esitleti ka punkripurustamise võimet. Vormiliselt on Iskanderid küll praegu vaid Venemaa ja sõltlasriigi Armeenia relvastuses, aga ilmselgelt võime kasutajate hulka liita ka Süüria.

Mobiilselt stardialuselt teele saadetavad raketid võivad kanda mitmesuguseid lõhkepäid - kobarpomme, termobaarseid pomme, tankisoomust läbistavaid lõhkepäid, punkripurustamispomme, EMP-pomme, isegi 50 kt tuumalõhkepäid, kuigi viimaste paigaldamine sellistesse rakettidesse oleks otsene rahvusvaheliste lepete rikkumine ja ilmselt seda pole ka tehtud.

Seda tüüpi relvastuse väljatöötamine oli kombeks pigem ajastul, mil Nõukogude Liit elas paranoilises arvamuses, et läänes asuvaid ideoloogilisi vaenlasi peab hävitama. Külma sõja lõpp lükkas aga relvaarendused aastateks edasi, alles KGB-lase Vladimir Putini võimuletulek (1999) võimaldas "ideoloogiasõduritel" vanad plaanid uuest käiku võtta. Võrreldes 2006. aastaga on Iskanderite tootmine ka kolmandiku võrra odavamaks läinud, mis viitab, et tootmisliinid on täiel määral tööle rakendatud.

Iskander-M on varustatud kahe tahkekütusel töötava üheastmelise raketiga, millel olemas nii maapealne kui ka Glonass-satelliitidevõrku kasutav juhtimissüsteem. Kasutamisvalmis saadakse stardialus 16 minutiga, teine rakett on võimalik teele saata ligemale minut pärast esimest. Iga rakett on võimeline tabama ka liikuvaid objekte, kusjuures sihtmärki on võimalik 50 kilomeetri kõrguse lennukaare ajalgi muuta.

Süüriale toodetud ekspordivariandi (Iskander-E) tabamiskausgus on küll vaid 280 km, Venemaa enda relvastuses keskmiselt 400, maksimaalselt 500 kilomeetrit. Minimaalne tabamiskaugus on 50 km. Kuna raketid saadetakse teele kaheksarattaliselt 500-hobujõuliselt Kamazi-põhjale ehitatud sõiduvahendilt, millel kolmeliikmeline meeskond, on muidugi selge, et ühel kohal see süsteem kaua ei püsi. Ka võib seda masinat kanda transpordilennuk An-124.

Niisiis, Kaliningradi oblastisse paigutatuna võiks nende rakettidega tabada suuremat osa Poolast, Leedust ja Lätist, aga Pärnu jääks juba raadiusest välja. Kuid Eesti jaoks isegi olulisem on see, et Iskanderid (nähtavasti 12 mobiilset raketisüsteemi) on paigaldatud ka Luugasse, teisel pool Peipsi järve ja sealsete rakettide tabamisraadiusse jääb ka Eesti ja osa Soomet.

Luugas asuv 26. raketibrigaad (26-я ракетная бригада) on varustatud Iskanderitega:

Suur osa Iskanderitest on paigaldatud Venemaa aladele, mis meid otse ei mõjuta, aga neid on ka kerge liigutada. Venemaa küll töötab välja juba järgmise põlvkonna raketisüsteemi, mille tabamisraadius oleks isegi 2000 km.

Iskanderil on ka vastase seadmeid kahjutuks tegev segamissüsteem, rakett ise kasutab aga stealth-tehnoloogiat, mis muudab radaritel nende tuvastamise raskendatuks. Gruusia sõjas 2008 olevat Iskanderi-löögiga purustatud korraga 28 Gruusia (mitte just kõige kaasaegsemat) tanki.

Venemaa on kasutanud ähvardust Iskandereid Kaliningradi paigutada kogu aeg justkui trumpkaardina NATO raketikaitsesüsteemi vastu, mida Poola endale soovinud. Ähvardustega on Venemaa küll vaid tugevdanud Poola soovi seda õhutõrjekilpi rajada.

Uus Poola (ja nüüd ka Rumeenia) raketikilp on aga mõeldud pigem keskmaarakettide kui Iskanderi-suguste lühimaarakettide tõrjumiseks. Kuni seda pole Iskanderite vastu testida võimalik olnud, on võimatu öelda, kas Iskanderite tõrjumine NATO Aegis-süsteemidega tegelikult õnnestuks. Igatahes on Aegis-süsteeme parandatud uue ohu tõttu.

Iseseisvat sõjalist ohtu rahuajal siiski raketid ei kujuta. Venemaad peab niikuinii vaos hoidma palju komplekssemate heidutusmeetmetega.