Paraku kõigi nende väidete nõrk koht on viide, et kaart pärinevat USA agentuurilt NOAA. Ja kui keegi tänapäevases meediaruumis viitsib ka tegelikult asja juurteni tungida, peaks uurimistöö algamagi USA riikliku ookeani- ja atmosfääriadministratsiooni NOAA leheküljelt.

Ja sealt me ka leiame selle kaardi õige selgitusega: Kaart näitab tsunami laineamplituudi (ehk laineharja kõrgust mõõdetuna tasakaalus olevast veepinnast) kogu Vaikse ookeani ulatuses, mitte radioaktiivsuse levikut:
2011. aasta tsunami laineamplituud

Seega kui keegi tahab vägisi alternatiivmeedia lehekülgi uskuda, peab siiski arvestama faktiga, et tegemist on sihiliku valega, kaardilt on eelnevalt eemaldatud originaalne legend, samas tähelepanelik silm näeb kohe, et mõõtühik on sentimeetrites, mitte bekrellides. Vee radioaktiivset saastatust näitab siiski ühik bekrelli kuupmeetri merevee kohta (Bq/m3).

Trueactivist.com väitis veel eelmisel nädalal, et Fukushima tuumajaamast lekkivat ookeani praegugi 300 tonni radioaktiivseid jäätmeid iga päev, korrates paraku juba 2013. aasta numbreid, mis enam ammu paika ei pea. Kuid tegemist on just lehekülgedega, mis meelega ja sihilikult moonutavad fakte. Kes ka poolt seal väidetavast usub, on juba petta saanud.

Teatavasti Fukushima Daichi tuumajaama reaktorid purunesid 2011. aasta märtsis tsunami tõttu, mis purustas sealse jahutussüsteemi pumbageneraatorid. Radioaktiivsus hakkas jahutusveega merre valguma, kui ülekuumenenud reaktorid juba sulama hakkasid ja reaktorikorpused purunesid.

Vett lekib siiani

Tõsi on, et tuumajaamast, millest peaks kogu radioaktiivne kütus eemaldatama alles 2018. aastaks, lekib siiani jahutusvett. Kokku on tuumajaama saastunud jahutusvett kogunenud mahutitesse juba 760 000 tonni ja sellega toime tulek on puhastustöödel osalevatele inimestele tõsiseks väljakutseks. Radioaktiivse vee valgumist maapinda on tuumajaama omanikfirma Tepco vähendanud 150 tonnini päevas. Merre see otse ei jõua, või kui, siis läbi maapinna imbudes. Tepco kinnitab ka, et alles aastaks 2020 saadakse leketele piir ette.

Woods Hole'i okeanograafiainstituudi raadiokeemik Ken Buesseler on juba mitu aastat kogunud andmestikku Fukushima tuumajaama radioaktiivsete heitmete kohta, tema rekordiks on olnud veel hiljuti, 2015. aasta oktoobris Jaapani vetes mõõdetud 200 bekrelli kuupmeetri kohta, California rannikul mõõdeti detsembris aga tseesium-134 isotoopide esinemist 11 bekrelli kuupmeetri kohta. Kuna selle isotoobi pooletumisajaks on veid enam kui kaks aastat (ehk kogus väheneb kahe aastaga poole võrra), on kindel, et see isotoop on merre pääsenud just Fukushima tuumajaamast. Mõõdetakse küll ka tseesium-137 ja strontsiumi esinemist.

Kui inimene ujuks aasta otsa California esisel vees, saaks talle osaks tuhat korda väiksem kiirgusdoos kui näiteks ühekordsel hambaröntgenil. Aga väita, et selline saaste kohe kuidagi kalade ja teiste elusolendite organismi ei jõua, oleks vale.

Aga kui palju siis Fukushima radioaktiivne vesi tegelikult Vaikset ookeani on saastanud?

Saksa okeanograafid joonistasid 2012. simulatsiooni, kuidas radioaktiivsed osakesed vees hajudes edasi levivad, aastani 2021. Igatahes tervet Vaikset ookeani see ei kata, kuna hoovused hoiavad saastunud vee pigem põhja pool ekvaatorit.

https://environmentalresearchweb.org

Simulatsioon videopildis: http://bcove.me/cp9fol2w:


Mis aga puudutab radiatsiooni levikut õhu kaudu, langes enamik sellest juba 2011. aastal maha Venemaa Kaug-Ida ja osalt ka Põhja-Ameerika peale: