Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Tartu Tähetorni ja võimsate Toomemäe kindluste lugu

2014. aastal möödus 780 aastat Toomemäel asunud Tartu piiskopilossi (castrum Tarbate) esmamainimisest. Kokku ilmestas see eestlaste muinaslinnuse asemele ehitatud keskaja Eesti üks suurimaid kindlusi Emajõe-linna üle 500 aasta.

Me ei tea, milline Tartu piiskopiloss omal ajal täpselt välja nägi. Kõige vanemad on Rootsi ajast pärit linnakaardid ja mõned joonistused varemetest, mis annavad pildi lossi üldplaanist. Lisaks mõned kroonikakatked ja enam kui poole sajandi eest Toomel läbi viidud arheoloogiliste kaevamiste tulemused.

Tänase tähetorni kohal asus võimas mitme torni ja kirikuga pealinnus, mida ühendas ülejäänud Toomega pikk kivist sild. Sild läks üle loodusliku uhteoru, mis lahutas linnuse aset ülejäänud Toomemäest ja mille asemele ehitati 18. sajandi teises pooles püsirohukelder. Teisel poole silda, 1805. aastal Johann Wilhelm Krause projekti järgi bastionile kerkinud Vana anatoomikumi ees ja endise sünnitusmaja kohal asus suur eeslinnus. Toomemäe teises otsas oli aga tookord lisaks keskaja Baltikumi pindalalt suurimale ja ainukesele kahe torniga pühakojale Peeter-Pauli toomkirikule veel surnuaed ja toomhärrade majad. Just toomkirik ja toomid andsid mäele tema tänase nime. Kogu mäge ümbritses kõrge linnamüür Toomvärava ja mitme torniga. Arvatavasti eraldas kivimüür Toomemäge ka all-linnast, kuigi arheoloogilist kinnitust sellele siiani pole. Nii meenutas keskaegne Toomemägi paljuski Toompead. Suur vahe on aga selles, et kui Tallinnas kasutati ehituskivina paasi, siis Tartus peamiselt tellist ja maakivi.

Keskaegne Toomevärav asus piiskopilossi eeslinnuse servas 19. sajandil ehitatud vana sünnitusmaja, tänase ülikooli õppehoone hoovis. Sealt võis kulgeda üks Riia-suunalistest teedest. Värav oli neljatahulise põhiplaaniga ja oma torniga. Selle ees asus zwinger eesväravaga või lihtsalt eesvärav, mida kaitses ka linnuse Söetorn.
1913. aastal Romanovite dünastia 300. juubeli puhul ehitatud betoonist Kuradisild märgib täna kunagist linnamüüri kulgemist sealkandis. Liikudes Toomväravast toomkiriku poole tuli esmalt poolringi-kujulise põhiplaani ja viie kaitsekorrusega Valge torn, mida on kutsutud sarnaselt Tallinna kuulsa suurtükitorniga Kiek in de (ka die) Kök. Sellest edasi tuli taas väga tuttava nimega torn – Pikk Hermann (kutsutud ka Kuivtorniks ja Kuraditorniks). See oli nelja kaitsekorrusega torn.

Musumäena tuntud kunstmäe on aga sünnitanud omaaegse võimsa Moskva torni varemed. Tegemist oli massiivse rondeeliga, mil kelder ja kaks kaitsekorrust. Ka nelja korrusega Punase- ehk Kuraditorni ase on Toomemäe serval täna nähtav.
Musumäe nõlva ees ohvrikivi kohal asus aga aastatel 1880-1883 monument nimega Vater Rheine ehk Isake Rein. See väidetavalt Reini jõejumalat koos kolme lisajõega kujutanud skulptuur meenutas aga rahvuslikku ärkamisaega jõudnud eestlastele Saksamaad ja kolme selle suurriigi poole tunglevat Balti provintsi. Nii lasti vihatud kuju ühel öösel õhku.
Põhjasõjas varemeteks muudetud piiskopilossi müürid tõmmati lõplikult maha 18. sajandi kuuendal kümnendil, kui Tartut hakati Vene võimude poolt kindluslinnaks ehitama. Nii oli tänase Tartu raekoja valmimise ajaks piiskopilossi kohal juba tühermaa.

Loodetavasti toob tulevik üllatusi, mis avardavad meie teadmisi sajandeid Tartu võimsamaks hoonetekompleksiks olnud piiskopilossist. Enne piiskopilossi asus aga samas paigas alates esimese aastatuhande keskpaigast eestlaste muinaslinnus, mille 1030. aastal vallutas Novgorodi vürst Jaroslav Tark, rajades asemele oma ristinimest tuleneva Jurjevi kantsi. 1061. aastal võtsid eestlased Tartu linnuse tagasi.

1133. aastal langes toona Tarbatu nime kandnud linnus teist korda novgorodlaste vägede kätte. Alles 1176/1177. aasta talvel toimunud suure eestlaste sõjaretke käigus vallutati linnus tagasi. Kolmandat korda langes Tartu Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši juhitud Novgorodi ja Pihkva vägede valdusse 1191/1192. aasta talvel, kuid pärast linnuse põletamist väed lahkusid.

Ristisõja käigus õnnestus sakslastel Tarbatu, Ugandi maakonna võimsamaid linnuseid vallutada pärast verist piiramist alles 1224. aastal. Seekord olid linnust kaitsnud eestlased ise venelastega liidus. Kohe pärast puulinnuse maha põletamist asus piiskop siis Toomele oma kivilossi ehitama. Just Tarbatu nimest tulenevad Tartu hilisemad saksa- ja venepärased nimetused Dorpat, Dorpt, Dörpt ja Derpt. Tähetorn oli aga 1802. aastal taasavatud ülikoolil kavas esialgu ehitada üldse toomkiriku tornidesse, mis olid 18. sajandi 60. aastail Tartu kindluslinnaks ehituse käigus tublisti madalamaks lõhutud (samal ajal, nagu kirjutatud, tõmmati maha ka lossi varemed). Sellest plaanist aga loobuti ja pärast ülikooli peahoone valmimist asuti lammutama piiskopilossi veel säilinud müürijuppe, et teha ruumi tähetorni aluse kuhjatise rajamiseks.

1810. aastal avatud tähetornist üle Lossi tänava raamatukokku pääsemiseks ehitati aga sild. See valmis Johann Wilhelm Krause projekteerimisel 1816. aastal. Praeguse kuju sai sild 1836. aastal Tartu ülikooli ehituskunsti professori Moritz Hermann von Jacobi kavandi alusel. Tartlased hakkasid seda kutsuma Inglisillaks. Seda 20. sajandi alguses pärast käharpäise ja inglinäolise rektor Parroti bareljeefi paigaldamist sillale.
Tartu tähetornis lehvib aga alates 1989. aasta vabariigi aastapäevast sini-must-valge. Kui oleks alles vana piiskopilossi liputorn, lehviks meie lipp kindlasti seal.
Tähetornis asub põnev teadusmuuseum. Toomemäelt leiab aga tänapäeval mälestusmärgid mitmele Eesti kultuuri- ja teaduse suurkujule.

Järgmisel korral räägime Tallinna Trepi tänava kadumisest ja taastulemisest.