Kaitseväe peastaabi ülem ajakirjas Sõdur: Tegelikult meie masin ju töötab

Ajakirja Sõdur küsimustele vastab kaitseväe peastaabi ülem kolonel Martin Herem.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2016

Hiljuti tähistasime 25 aasta möödumist ajast, mil Eesti sai taastama hakata pooleks sajandiks röövitud iseseisvust. Milline on teie hinnang, kui kaugele oleme oma riigikaitset nullist üles ehitades jõudnud?

Praeguse kaitseväe eluea arvestamist võime alustada esimese pataljoni taasloomisest. Aga kaitseliitlasena täpsustaksin, et me ei alustanud siiski nullist. Mehed tulid küll peamiselt Nõukogude armeest, aga nende Nõukogude ohvitseride, seersantide või lihtsalt ajateenistuse läbinute najal sai areng alata. Kaitseliiduga korraldasime praeguses mõttes ehk pisut lapsikuid manöövreid, aga me tegutsesime. Arenema hakkasid süsteemid, põhimõtted, alluvussuhted.

Praeguseks on välja kujunenud teatud positiivne arengurutiin. Me ei hüppa enam ühelt suunalt ja meetodilt teisele, vaid on tekkinud süsteem. Osaliselt on areng saanud kiirenduse tänu ebausaldusväärsele naabrile. Aga uhke on küll, et kui me 25 aastat tagasi vaid rääkisime reservarmeest, siis nüüd on see meil olemas. Selle loomise süsteem on rahuldaval moel paigas. Minu meelest kirjeldab seda süsteemi hästi Kevadtormiga lõppev õppetsükkel. Öeldakse küll, et ühe õppuse kohta planeerime me seda iga kord hirmus kaua. Aga kuivõrd seda tehakse väljaspool polügoone ja viimasel ajal hästi paljude liitlaste osavõtul ning seal toimub põhjalik hindamine ja hinnangute andmine, on Kevadtorm pigem kinnitus, et süsteem toimib. Ja see õppus on nii suur. Saksa atašee ütles mulle õppuse Siil kohta, kus osales üle 13 000 inimese, et sellise mahuga õppust pole Saksamaal toimunud oma 20 aastat.

Minu jaoks on tähtis, kas asi on tõhus või mitte. Mõneti on see tunde küsimus. Kas me oleme kasutanud optimaalselt ressurssi, sealhulgas aega, inimesi ja raha, et nii kaugele jõuda, kus me praegu oleme? Jah, ma võin kindlalt öelda, et me oleme n-ö hüpanud üle lati ja kvalifitseerunud. Rekordsoorituse korral võinuks me olla ehk pisut kaugemal, aga optimaalselt võttes oleme saavutanud selle, mis nende eeldustega oli võimalik. Ei saa jätta märkimata, et oleme ühiskonnas hinnatud ja usaldusväärne institutsioon.

Endine kaitseväe juhataja kindral Johannes Kert on umbes 20 aastat tagasi ühes intervjuus öelnud, et Eesti kaitsevägi on päriselt taastatud siis, kui seda juhivad Eestis sõjaväelise hariduse saanud ohvitserid, ehk selleks kulub terve inimpõlv. Kui mõistlikult on meil õnnestunud seda inimpõlve ära kasutada?

See põlvkonnavahetus alles kestab. Mina näiteks olen ikkagi veel poolprodukt. Mitte et riigikaitseakadeemiast saadud haridus oleks kehv, aga ma arvan, et ring on täis, kui kaitseväe juhatajaks saab kaitseväe ühendatud õppeasutuste põhikursusel alustanu. Me oleme sellele väga lähedal. Praegu on veel peastaabiski osakonnajuhatajaid, kes on õppinud Saksamaal, Soomes jne. Aga ühe brigaadi ülem on juba siin õppinud ja pataljone juhivad meie oma kooli õpilased, kes on ennast ka rahvusvaheliselt tõestanud.

Rahvusvahelisus ongi järgmine mõõde. Me oleme liitlastega võrdväärsed. Me õpetame Iraagis, me sõdime Afganistanis. Liitlased tulevad siia, osalevad kompaniide kaupa meie korraldatud õppustel ja lahkuvad rahuloleva näoga. Me oleme tõsiseltvõetavad, kuigi väikesed ja mitte kõige paremini relvastatud. Ja alati jääb küsimus, millega ennast võrrelda. Me ei teadnud ju kaitseväge taastama asudes, kui kõrgel peab latt olema, meil olid vaid unistused. Kui võrrelda saatusekaaslastega, siis võib öelda, et oleme seda aega üsna hästi ära kasutanud.

Meie sõjakoolis õpetavad praegu meie oma magistriharidusega ohvitserid, kes on teeninud eri ametikohtadel kodus ja välismaal. Me suudame ennast ise taastoota. Meil pole vaja minna ja küsida, et kulla sakslased või ameeriklased, tulge õpetage meile logistikat või midagi muud. See on minu meelest kõige positiivsem asi, mida võime öelda ohvitseride hariduse kohta. Meil on kõik paigas, tõsi, mõni arusaamatus vahel on. Aga minu eriline rõõm on, et me õpetame ohvitsere teise tasemeni eesti keeles. Me pole läinud kaasa otstarbetu ja sõgeda kadaklusega iga hinna eest inglise keelt purssida. Ja seda loogikat on samuti kujundanud reservarmee ehitamine. Kui me oleksime kõik suured professionaalid, võiksime rääkida inglise keeles ja see olekski kutseline sõjavägi. Aga praegu on meil võimalik vajaduse korral selgitada oma tegevuskava eesti keeles ka igale kaitseliitlasele või reservväelasele.

Siin saame rääkida ka teadusest. Kui meil on olemas eestikeelne oskussõnavara ja terminoloogia, siis loob see võimaluse arendada Eesti sõjanduskultuuri ja selle põhjal on palju kergem toimetada ka reservväega. Pikemas perspektiivis on oma terminite loomine ja kasutamine hea ka sõjanduse arengule, sest eesti keel lihtsalt on teistmoodi kui indoeuroopa keeled.

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülemana saite ilmselt piisavalt põhjaliku ülevaate, kuidas ja milleks on välja õpetatud meie ohvitserid-allohvitserid, kellega koos tuleb nüüd peastaabi ülemana töötada. Milleks kavatsete oma kolleegide professionaalset valmisolekut rakendada?

Võib-olla kõige olulisem on see, et need juhtimisteooriad, mis oleme Eestisse toonud ja endale kohandanud – vajadus olla ülesandekeskne, inimesekeskne, väärtustepõhine –, rakenduksid aina enam kaitseväe tegelikus juhtimises. Lisaksin siia ka sellise mõiste nagu sõjaaja juhtimine. Rahuajal tegeleme me tihti asendustegevustega, mis tunduvad ägedad, aga on seda vaid rahuaja tingimustes. Kuid nii ei arenda me oma sõjalist mõtlemist. See tähendab lühikesi käske, lühidaid ja selgeid juhised, alluvatele tegevusvabaduse andmist ja alluvana oma ajude pingutamist, ootamata, et ülem kõik ette ära ütleks. Püüdu mõista kõrgemat kavatsust, olgu see siis ressursijaotus või ülesande raskuse püstitus. Soovin, et kõik teooriad rakenduksid paremini igal tasandil, üksiksõdurist peastaabini välja. See nõuab loovust, sündmuste ülekandmise oskust, järeldamisoskust ning analüüsi- ja sünteesivõimet.

Juhtisite kaitseväe ühendatud õppeasutusi aastatel 2012–2016. Millised olid teie eesmärgid sellele tööle asudes ja tagasi vaadates – kas need said täidetud?

Eesmärk oli mitte lõhkuda, olgu meelega või kogemata, seda, mis juba olemas on, ning arendada kooli edasi nii, nagu kvaliteedisüsteem nõuab. Ehk saada konstruktiivset tagasisidet nii lõpetajatelt kui nende tööandjatelt ja ülematelt, nii õpilastelt kui ka õpetajatelt. Suurimad muutused, mis pööravad õppekava pea peale, juhtuvad alles sellest sügisest, mil mind enam koolis ei ole. Otsused, kas jätkata mingit tegevust vanaviisi või muuta, tegime peamiselt tagasisideanalüüsi põhjal, aga käisime ise ka väeosades vaatamas, mismoodi seal asjad käivad. Samuti kasutasime oma lõpetajatest ohvitseride-allohvitseride kogemust, kes on pärast väeosades teenimist tulnud kooli tagasi õppejõududeks.

Teine asi, mille ma kooli juhtides n-ö tagantjärele saavutasin, on teaduspõhisus. Augusti keskel kuulutas haridusminister oma määrusega teiste teadusharude hulgas välja ka sõjateaduse. See on nüüd ametlikult olemas ja meie lõpetajad on edaspidi sõjateaduse bakalaureused ja magistrid. Mina olin suunaandja, aga KVÜÕA inimesed olid need, kes saavutasid sõjateaduse ametliku tunnustamise. See võimaldab edaspidi teiste valdkondade teadlasi palju paremini ära kasutada meie õppetöös ja rakendusteaduslikes uuringuprojektides. Ühtlasi võimaldab see teadlastel meil tehtud teadustöödega liikuda edasi rahvusvahelisel areenil. See peaks julgustama teadlasi, nii sõjaväelasi kui ka tsiviilisikuid, sõjapidamist teaduslikult uurima.

Kolmas idee oli lõimida erinevate astmete õppetöö ehk ohvitseride ja allohvitseride õpe ning täiendõpe, et viia see lõpetajatelt ja tööandjatelt saadavale tagasisidele toetudes ühte, võrreldavasse formaati. Ühtlustada terminoloogia, metodoloogia ja põhimõtted, mida õpetatakse. Mina olin visionaar, töö tegid meie inimesed ja see pole veel valmis.

Valmis sai aga see, et koolihoone Tartus Riia mäel on sõjakam kui kunagi varem, sest kaks 105 mm haubitsat uhkeldavad maja ees. Tänu neile tegi linnavalitsus ka majaesise platsi korda, sest linnapea sõnul ei saanud linn koolist maha jääda.

Üks läbikukkumine oli ka, ma ei suutnud selle kooli nime muuta. See on minu saamatus.

Liitumine NATO-ga ning eriti rahuliku kooseksisteerimise mõiste uudsed tõlgendused „suurelt sõbralikult naaberriigilt“ nõuavad meie sõjaväelistelt juhtidelt tarku otsuseid ja ettenägelikku tegutsemist. Kas teie meelest oleme sellega hakkama saanud?

Targad ja ettenägelikud otsused on sellised, et sa homme ei jää miinusesse ega pea kannapöördeid tegema. Et sa ei planeeri asju, milleks pole ressurssi – raha, aega, inimesi ega ka teadmisi.
2008. aastal, pärast Georgia sündmusi, rääkisin ajateenijatele, et liitlased tulevad appi, kui vaja. Samal ajal arvati ühiskonnas, et ei tule siia keegi, et me oleme peenraha jne. Aga näe, nüüd, kui olukord on pingestunud, on liitlased siin ja neid tuleb aina juurde. Selles suhtes läheb meil ju päris hästi.

Kui tänavu juunis otsustati NATO Varssavi kokkusaamisel, et britid koos teiste liitlastega saadavad siia pataljoni, siis sisuliselt kaks nädalat hiljem oli esimene õhutõrjeüksus kohal. Praegu käib tõsine töö, et liitlased elaksid siin normaalsetes tingimustes, integreeruksid 1. jalaväebrigaadi ja saaksid koos meiega väljaõpet teha.

Oleme kohati astunud tasa ja targu, kohati teinud kiireid samme. Meil avanes võimalus hankida lahingusoomukeid CV90 ja me tegime selle otsuse kiiresti. Aga ettevalmistavat tööd soomusmanöövrivõime saavutamiseks oli enne seda tehtud juba aastaid.

Õnneks pole me oma otsustega väga mööda pannud. Ma loodan, et tänu sõjateadusele, mis aitab meil palju rohkem operatsioonianalüüsi teha, saame palju täpsemalt uurida ka nende võimalike arengusammude tagamaid, mille tegemiseks meil praegu ressurssi pole.

See, mis ma nüüd ütlen, võib olla ebapopulaarne, aga tänu paljukirutud mereväele, kelle miinijahtijad tunduvad paljudele otstarbetud, suudame me praegu avastada ja takistada seda, kui keegi peaks ikkagi soovima liitlaste teele miine veesata.

Samuti on meil meresõidu- ja meresõjaoskus nii hea, et meie ohvitser juhib praegu miinitõrjeeskaadrit. Kui meil oleksid väikesed raketikaatrid, mis võivad lahesopist vastast kiiresti rünnata, siis me mitte üksnes ei saaks aru, kuidas käib meresõda, vaid meil poleks ka teadmist, kuidas tuua meritsi siia liitlasi. Me oleksime võinud ju kulutada nende kolme miinijahtija raha näiteks torpeedokaatrite peale ja meil oleks rohkem torpeedosid, aga miinide vastu me ei saaks ja meresõjast teaksime ka vähem. Kas me oleksime saanud oma raketi- või torpeedokaatriga seilata liitlastega koos Atlandil?

Arvan, et tehtud otsuste suund on olnud suures plaanis õige. Praegu võime oma liitlastega võrdväärsetena arutada, kuidas nemad tulevad siia või meie läheme missioonile koos nendega.

Ukraina sündmused on pakkunud sõjateoreetikuile ja -praktikuile suurel hulgal vahetuid ja valusaid kogemusi, kuidas impeeriumi taastamise ihalus tegudes välja näeb. Kas teie hinnangul oleme Ukrainas viimastel aastatel toimuvast piisavalt õppust võtnud või sõdime veel eelmist sõda?

Kui me ainult Ukraina sõja järgi oma plaane teeksime, sõdiksime ikkagi eelmist sõda. Aga õppinud me oleme. Oleme korraldanud kaks konverentsi Ukraina sõjast, teemadeks sõjameditsiin, pioneeritegevusest nii tõkestamine kui ka kindlustamine, suurtükiväe tulejuhtimine, sidepidamine, kübersõda, infooperatsioonid ja vabatahtlike kaasamine.

Aga kuidas seda teadmist tegelikus elus ära kasutada? Hea on see, et me pole ummisjalu tormanud midagi tegema, sest see, mis toimub Ukrainas, ei tarvitse tulla siin. Kui vaadata suuremat pilti, siis 2012. aasta Kevadtorm Ida-Virumaal hakkas peale kujuteldava vastase tegevusega, mida nüüd saame kokku võtta sõnadega „Krimmi annekteerimine“. Meie õppusele oli välja mõeldud selline stsenaarium juba kaks aastat enne Ukraina sündmusi, aga ometi, kui see tegelikult juhtus, oli üllatus suur.

Me saime ju ka Iraagist ja Afganistanist tohutult palju kogemusi ja jumal tänatud, et me pole hakanud kodus neid kõiki rakendama. Oleme viinud vajalikke muutusi sisse ajapikku ja vaadanud, kas need on otstarbekad. Me võime ju näiteks soetada hulga mehitamata õhusõidukeid, aga kas see päästab meid, kui me ei oska suurtükkidest lasta? Või kokku osta väga palju n-ö plekki. Ukrainas nõudsid sõdurid, et kõigil peavad olema kuulivestid ja plekk ümberringi. Aga tulemusena jäi haavatute hulk samaks, lihtsalt haavad olid enamasti jäsemete piirkonnas, mis tõendas, et ei viitsitud kaevuda. Taktika pataljoni ja kompanii tasemel oli vale, ei järgitud isegi Nõukogude armee roodu tegutsemise määrustikku. See erines palju Tšetšeenia sõjast, tšetšeenid tegelesid kindlustamisega palju rohkem kui ukrainlased. Nad tegid kõike määrustiku järgi ja seda on ka Vene ohvitserid tunnustanud.

Seega, me ei lähe kõigi uudsustega kaasa, vaid katsume aru saada, mida asjad tegelikult väärt on. Kaitseväelased ja kaitseliitlased said mullu Siilil ja tänavu Kevadtormil tunda, mida kujutavad endast psühholoogilised ja infooperatsioonid. Ja see on puhas Ukraina sõja teema. Meetodid ja näited on võetud sealt ja rikastatud Eesti ajudega. Kuigi nende asjadega tegeleti õppustel varemgi, on infosõjal järgmise aasta Kevadtormil juba täiesti kindel positsioon.

Kaitseväe peastaabile langeb aina suurem koormus erinevate staapide töö koordineerimisel. Milline on peastaabi ülemana teie visioon oma tööst ja käsuahelast ajal, mil Eestisse on kohe-kohe jõudmas NATO liitlaste mehitatud võitlusvõimeline pataljon?

See uus käsuahel on põhijoontes kokku lepitud ja detailides määratlemisel. Pataljoni juhtivad britid on praegu maastikuluurel, nendega on juba peetud mitu staabikoosolekut. Meie jaoks on käsuahela põhimõtted paigas. Meile on täiesti arusaadav, kuidas need üksused peavad tegutsema kriisi või sõja korral. Nüüd peab see saama veel teatud kinnitused eri riikide staapidelt.

Ega peastaabi töö selle tõttu, et siin on veel rohkem liitlaste üksuseid, eriti ei muutu. Lisandub vaid töökoormust. Liitlasi on meil siin ju hulgaliselt: Saksa kompanii, Ameerika kompanii, poolakad läksid just ära, õhuturbeüksused on roteerumas. Meil on Ameerika õhuväe üksus ringi lendamas, meil on Ameerika insenerid kogu aeg midagi ehitamas. On ka mitu väiksemat liitlaste üksust, kelle tegevust tuleb pidevalt koordineerida, juhtida, samakõlastada.

Ma arvan, et mõne aja pärast muutub see niisamasuguseks rutiiniks ja vilumuseks, nagu aastal 2010 muutus kõik mobilisatsiooniga seonduv. Me hakkasime ju kohe pärast 2008. aasta Georgia sõda tõsisemalt tegelema mobilisatsioonikavadega. See tõi staapidele ja kompaniiülematele tohutu koormuse kasvu ning tundus, et me ei saa sellega hakkama. Aga 2010. aastal polnud see järsku enam probleem. Oli loodud rutiin, oli tekkinud vilumus.

Praegu on oluline liitlaste pataljoniga seonduvad standardsed tegevused paika saada ja siis võib nendega opereerima hakata. See on muidugi katsumus, kuid ma näen peastaabis inimesi, kes saavad sellega erilise lisapingutuseta hakkama. Asi pole vaid keeleoskuses. Igal riigil on oma sõjaväeline kultuur. Brittidel on see ühtemoodi, taanlastel või poolakatel teist ja kolmandat moodi. Et me oleme nimetatud riikidega piisavalt koostööd teinud, on meil inimesi, kes teavad, mida tuleb ühe või teise riigiga asju ajades rõhutada.

Samuti ei peaks me üldse pelgama ega häbenema mitmerahvuselise tegevuse juhtimist. Selle aasta Kevadtormil tegutsesid 1. jalaväebrigaadi alluvuses Läti, Leedu, USA, Ühendkuningriigi, Hollandi ja Saksa üksused. Need allusid täiesti 1. jalaväebrigaadi staabile ja kui nad tegid asju valesti, siis brigaad korrigeeris neid rutiinsel viisil.

NATO liitlased tulevad siia, et osaliselt korvata neid võimevajadusi, mida Eesti pole seni suutnud ise välja arendada. Kui palju me saame rääkida uutest võimearendustest, millesse Eesti ise kavatseb lähiajal panustada?

Põhimõtteliselt oleme oma 2%-ga SKT-st, mis sisuliselt on umbes 5% riigieelarvest ehk 400–500 miljonit, loonud struktuuri, mida me suudame üleval pidada. Me suudame osta laskemoona, maksta palka ja ka muude kulutuste proportsioonid on üsna hästi paigas.

Kas me saame luua juurde uusi võimeid, mingit teist asja kinni panemata? Näiteks paneme minu lemmikute miinijahtijate võime kinni – säästetud rahaga saaksime ülal pidada ühe tankikompanii. See on 10 tanki ... Ehk kui me tänu mingile taevamannale, kas liitlaste toel või riigi lisarahastusega, ostaksime midagi juurde, siis peaksime kohe leidma ka täiendava raha, millega neid edaspidi ülal pidada.

Me oleme jõudnud üsna kriitilise piirini. Kui me ei saa siduda olemasolevate ja uute võimete igapäevast hooldust ja ülalpidamist, siis ostame endale seisma uhkeid relvasüsteeme, mida me ei suuda kasutada. Kui toome tanke, kas suudame nendele värvata meeskonnad? See on üsna raske. Meil on ühiskonnas lisaks tööpuudusele ka tööjõupuudus ja selle palga eest on meil küllaltki raske leida tankiste. Kui me nad leiame, siis on järgmine küsimus, kui palju maksab tanki laskemoon. Ilma laskemoonata on tank üsna tarbetu. Kui me nendega ei sõida ega harjuta, mis on omakorda kulukas, siis on nende pidamine mõttetu. Me nägime Saddami Iraagi armeed, mis kümme aastat järjest tuima järjekindlusega sõitis aga tankidega välja õppusele, kaevas ennast kusagil maasse ja kümne päeva pärast vuras baasi tagasi. Ja siis tulid ameeriklased ja sõitsid kogu sellest võimsast soomusest raginal üle. Iraaklased olid nüristunud, nad polnud erinevates lahingusituatsioonides tegutsemist harjutanud.

Inimesed ei kujuta ette, kui palju maksab kogu see laskemoon. Lihtne on öelda, et ostame keskmaa õhutõrje. Saame selle raha eest mõne tulesüsteemi, aga peame mõtlema ka, kuidas neid rakette kümne aasta pärast uuendame. Moona võib tõesti ka odavalt saada, aga selle best before lõpeb homme ja mis me siis teeme? Ning paljukirutud Exceli tabel näitab, kui palju see kõik tulevikus maksma läheb. Lõpptulemuseks ongi see, et sa jumala muidu pakutavaid tanke vastu ei võta.

Lahingusoomukite CV90 ostu taga on põhjalik sõjaväeline analüüs. Me oleksime saanud selle raha eest kolm korda rohkem külma sõja aegseid Saksa Mardereid. Aga kas või ainult lasketulemuste võrdlus näitab, et lasketäpsuse, mida CV90 suudab liikumise pealt liikuva sihtmärgi pihta, saavutab seisev Marder seisva sihtmärgi pihta. Samas on CV90 nõrkuseks, et kui sa oled viis päeva õppusel ja elektroonikat ei hoolda, siis on ta peagi üks suur rikkis arvuti. See tähendab, et meil on vaja teatud hulka oskuslikke sõjaväelasi, kes neid iga päev hooldavad. Teisalt oleksime ju saanud suure hulga algelisemaid soomusmasinaid, millega iga külamees võinuks kuidagi toimetada. See on otsuste küsimus.

Eesti on riigikaitse arengukava koostamisel püüdnud maailmas aset leidvaid suundumusi arvestada ja kaitse-eelarvet ettenägelikult võimalikult tasakaalukalt kõige valusamaks peetud vajaduste vahel jagada. Mida peate kõige olulisemaks aasta lõpuks valmivas uues riigikaitse arengukavas?

Kõige tähtsam on see, et meil oleks kodanikud, kes on valmis Eesti eest sõdima. Riigikaitse arengukava (RKAK) juures on olulisim, et me hangiks endale neid võimeid, mida me ise suudame ülal pidada ja millega on võimalik ka sõdida. Kui keegi annaks meile tasuta mingi hulga keskmaa õhutõrje tulesüsteeme, siis kogu selle võime töölepanekuks vajame vähemalt 50 väljaõpetatud tegevväelast, kelle koolitamine võtab vähemalt aasta ja kes esmalt tuleb kuskilt värvata. Teades, kui napilt me oma tavalise värbamisegagi plussis oleme, muutub see keeruliseks. Ma ei arva, et me ei peaks keskmaa õhutõrjet hankima, aga otsuse langetamisel peavad olema need juurdekuuluvad asjaolud tagatud.

Siit edasi minnes – ühiskonnas kõlavad hääled, et liitlaste pataljonist on vähe, tooge meile brigaad. Aga kui me lõime tänavu Kevadtormi Lõuna-Eestis käima kogu vajalikus mahus, mida me pole kunagi varem teinud, siis hakkas peagi paistma võimaluste piir, kui suure hulga soomustehnikaga saab üldse tsiviilpindadel manööverdada. Ega see liitlaste brigaad ei istuks baasis, vaid hakkaks väljaõppe huvides pidevalt ringi tuuritama. Meie keskpolügoon on niigi otsast otsani täis, seega peaksime lisaks kasutama tsiviilmaastikku ja see tooks ühe konflikti teise järel.

Samuti ei saa panna liitlasi võimlasse mattidele elama. Nad tulevad siia kuueks kuuks või aastaks ja peavad elama normaalsetes tingimustes. Õppuste ajal elavad nädal-kaks telgis ka, aga see ei saa olla nii pidevalt. Meil tekib juba küsimus, kuhu taristut rajada, sest sõjaväelinnakud on varsti aiaservani täis ehitatud. Hüüatus „Andke meile rohkem!“ kõlab minu jaoks umbes nii, nagu ujuksid meres kolme kilomeetri kaugusel rannast ja sulle antakse viis kilo kulda sõnadega, et nüüd võid olla rikas elu lõpuni. Just nii me balansseerimegi optimaalse ja soovitu vahel.

Uue RKAK-i vastuvõtmiseks pole veel mingeid otsuseid tehtud. Me oleme mänginud erinevates olukordades riigi kaitsmist, alates eelhoiatusest ja erakorralisest seisukorrast kuni sõjani välja. See sõjamäng on käinud ikka nii, et Exceli tabel kõrval arvutab, mis see kõik maksab. Oleme vaaginud neid võimeid, millest meil on puudus, ja neid, mida tuleb kindlasti alles jätta. Kõik, mis puudutab mereväe, õhuväe, luure, eriüksuste ja maaväe arengut, on olnud kõne all. Meil on tekkimas oma edetabel ja sellega läheme kaitseministeeriumi läbi rääkima.

Aastaid on räägitud ühistest relvastuse- ja varustusehangetest meie loogiliste lähipartnerite Läti ja Leeduga ning, uutes oludes, miks mitte ka Soome ja Rootsiga. Milliseid arenguid me selles vallas näha saame?

Me oleme oma võimete arendamisel kõigi nelja riigiga eri arenguetappides. Kui Leedu ütleb, et neil on vaja viie aasta pärast seda tüüpi laskemoona, siis meie just seda hankisime ja meil on seda vaja, ütleme, seitsme aasta pärast. Aga viie aasta pärast, kui meil on vaja raha radaritele, siis avastame, et ka soomlastel on radareid vaja ja vähemalt nendega läks meil üks ühishange täkkesse. Osaliselt on ühes rütmis arenemist takistanud ka riikide erinev rahastamisskeem. Eestil on olnud üsna stabiilne selge number, nii et võime oma hankeid pikalt ette planeerida. Soomlaste süsteem on sarnane, aga nendega sünkrooni minna on keeruline, sest arengutasemed on erinevad ja neil on nii-öelda ladu moona täis.

Leedulastel ja lätlastel on olnud raha kriitilistele asjadele. Leedu kaitseväelastele öeldi näiteks, et järgmisel aastal on teemaks iseliikuvad haubitsad PzH 2000. Meie vaatasime, et ei, meil on tehtud lepingud ja raha on CV90 soetamiseks kinni ja et pantserhaubitsate või mingite analoogide ost tuleb kõne alla näiteks 2021. aastal. Loomulikult oleks hea, kui me ostaksime siis iseliikuvad haubitsad Saksamaalt, saaksime vähemalt hoolduse või väljaõppe Leeduga kokku panna. Aga eks see sõltub sellest, milline tehas kuskil õigel ajal lobi teeb.

Norra kohustas neiud ajateenistusse. Kas Eesti kaitsevägi oleks samasuguseks sammuks valmis?

Selleks ei ole me valmis. Kui see oleks kohustuslik, tähendaks see meile kaks korda rohkem ajateenijaid, neid poleks kuhugi majutada ja neile ei jätkuks õpetajaid. Sõjaline vajadus selle järele puudub, sest meil on piisavalt reservväelasi, et täita ära kõik relvasüsteemid, mida me suudame hankida.

Norras on see filosoofia laiem. Nemad muudavad oma ühiskonda. Nad ei saada naisi üksnes kohustuslikult kaitseväkke, vaid määravad naissoost isikuid kvootide alusel ka teistesse riigiametitesse. Norra ühiskond on selleks ehk valmis, aga meile käiks see üle jõu. Lisaks – see 59% meie meestest, kes pole eri põhjustel riigikaitseks välja õpetatud, pole riigikaitseliselt vähem tähtis. Sõja ajal neid püssi alla ei kutsuta, aga riik peab edasi toimima. Ning kui siis püssimehed on kõik läinud, peab ühiskond ka okupatsiooni all jätkuma. Kui kõik eestlased oleksid ennast 1944. aastal Emajõe ääres sodiks jooksnud, poleks meid praegu siin riiki taastamas.

Kaitseväe peastaabi ülemalt oodatakse tugevat ja selget impulssi, et kõik riigikaitse masinavärgi lülid ja rattad saaks liikuda jõuliselt ning ühtses rütmis. Mida aga ootab peastaabi ülem meie inimestelt, kes seda suurt süsteemi igapäevaselt tegelikult käigus hoiavad?

Ma väga ei arva, et mul oleks vaja anda mingit tõuget. Enne kui tõugata, tuleb vaadata, kuidas rattad käivad. Kas on vaja sättida mingeid asju paremasse takti või lihtsalt pisut õlitada. Tegelikult masin ju töötab. Ütleme, et juba homme on meile tulemas järjekordne liitlaste kindral. Ta tahab saada ülevaadet meie teatud võimalustest ja olen kindel, et talle pannakse ette kolm plaani. Ning ta lahkub Eestist rahulolevana, öeldes, et see plaanivariant mulle sobib ja need kaks ei sobi. Meil on teatud rutiinid kaitseväe arenguga saavutatud ja see toimib.

Mina ootan pigem seda, et iga inimene mõtleks enda jaoks välja, mis on tema ülesande täitmisel see rahuldav tase, et tema tegevus oleks tõhus. Saanud ülesande, me tihtipeale ihkame seda täita ideaalselt. Me nõuame selle jaoks hästi palju ressurssi, sealhulgas aega. Ja kui me siis kõikide meist mittesõltuvate tegurite koosmõjul ideaalset lahendust ei saavuta, oleme õnnetud. Me toodame üle, sest selleks, et saada rahuldavast märgatavalt paremat tulemust, kulub korraga väga palju lisaressurssi. On väga keeruline saada selgeks oma tõhususe määr suures masinavärgis. Praegu me kulutame liiga palju energiat. Me mõõdame oma tulemusi mingi ideaalmõõdupuuga ega pea kõlblikeks asju, mis tegelikult töötavad rahuldavalt.

See tekitab stressi. Kui eesmärk on seatud vaid ideaalne tulemus, ei jõua sa sinna mitte kunagi. Nii ei teki sul iial saavutuskogemust ja sa ütled, et ma nagunii ei saavuta midagi, olen mõttetu mees ja jooksen lati alt läbi. Oluline on oma pingutuse proportsiooni mõõtmine ja oma rolli mõistmine. See võib meile endilegi ootamatult vabastada mingeid ressursse ja vahendeid, mida oleme seni kulutanud ebaotstarbekalt liiga ilusate asjade tegemiseks.