Rändlustasude kaotamisplaan: mida see õigupoolest tähendab ning milline on hetkeseis?
Rändlustasude kadumine Euroopa Liidus on praegusel hetkel plaanitud järgmise aasta 15. juunisse.
Tasude kaotamise plaani juhiks on ELi digitaalse ühisturu volinik Andrus Ansip. Sel kuul on Brüsselis sel teemal olnud päris mitu arutelusid ja mõningast jagelemistki.
Rändlustasude (inglise keeles roaming) kadumine Euroopa Liidus tähendab seda, et kui liigud riigist riiki, maksavad telefonikõned, sõnumid ja internet sulle igal pool ühepalju. Oled näiteks teinud Eestis lepingu Tele2-ga, lendad Portugali, astud lennukist maha ja kõik on täpselt sama hinnaga.
See tähendab, et inimesed hakkavad tõenäolisemalt välismaal senisest palju agaramalt oma telefone kasutama. Praegu lülitavad paljud oma telefonil andmeside välismaale jõudes välja, kuna nad ei ole päris kindlad, missuguse suurusega arve võib kuu lõpul postkasti potsatada.
Aga mobiilipakettide hinnad erinevates riikides on muidugi erinevad. Selle raha eest, millega näiteks Eestis 100 MB andmesidet kasutada saad, saab Ungaris, Saksamaal või Belgias kordades vähem. Üldiselt on nii, et Euroopa Liidu põhjaosas on teenused odavamad ja lõuna pool kallimad.
See tähendab omakorda, et teoreetiliselt võib mõni virtuaalne operaator situatsiooni kuritarvitada ja hakata müüma pakette, mille SIM-kaart justkui „asuks“ näiteks Eestis või Soomes – ent tegelikult kasutab oma kodumaal odavat teenust näiteks ungarlane, kes pole isegi kunagi kumbagisse riiki korda jalga maha pannud.
Peale selle probleemi tõstatamist pakkusid Ansip ja digitaalmajanduse volinik Günther Oettinger kuu keskel välja, et rändlustasudest vaba periood võiks olla maksimaalselt 30 päeva järjest ja aastas kokku 90 päeva. Ent seejärel selle plaani hääletas maha europarlament ise - pidevalt kodumaalt eemal Brüsselis olevad saadikud ise ei mahuks selle limiidi sisse.
Eelmisel nädalal tagasi käisid Ansip ja Oettinger välja uuendatud plaani, kus enam päevade limiite sees ei ole. Selle asemel on operaatoritel võimalus kahtlasi SIM-kaartide kasutusmustreid kontrollida. Kahtlane on see, kui mõnd SIM-kaarti selle kodumaal üldse ei kasutata või kasutatakse seda väga vähe, ent välismaal kasutatakse kaarti rohkelt. Ka see on kahtlane, kui mõni klient välismaal mitmeid erinevaid SIM-kaarte järjest või vaheldumisi kasutab.
Plaan pakub välja, et selliste kahtluste korral saavad operaatorid kliente hoiatada ja kahtluste tõeks osutumise korral kehtestada neile siiski ka väikesed tasud – neli senti kõneminutilt, üks sent SMS-i ja 0,85 senti megabaidi pealt.
Seda ideed arutatakse erinevate osapoolte vahel nüüd kuni detsembri keskpaigani. Forte küsis arvamust tuleviku kohta Eesti mobiilteenuse pakkujailt ning nende vastustest nähtub, et suure tõenäosusega tähendab rändlustasude kadumine seda, et hinnad ühtlustuvad, mis tähendab, et Põhja-Euroopas need tõusevad ja Lõuna-Euroopas langevad.
Tele2 tootedirektor Katrin Aron: „Praegu ei ole lõplikult selge, millisena regulatsioon järgmise aasta juunist jõustub. Hetkel on tegemist on Euroopa Komisjoni esialgse ettepanekuga, mis on hetkel avatud diskussiooniks nii operaatoritele, valitsustele, kui kõikidele teistele osapooltele. Siiski saab ennustada üldiseid trende. Oleme veendumusel, et hinnad järgmisel aastal ühtlustuvad: 1. Nii riikide siseselt nende klientide vahel, kes rändlusteenust kasutavad ning ei kasuta 2. Ühtlustuvad ka hinnatasemed riikide vahel – kui praegu on mobiilside hinnad Lõuna-Euroopas kõrgemad kui Põhja-Euroopas, siis tulevikus need vahed vähenevad. Kui regulatsioon peaks hetkel välja pakutud kujul jõustuma, siis tuleb operaatoritel teha lisaks arvestatavaid kulutusi ka väärkasutuse tuvastamise lahendusse. Lisaks saab selle juures suure tõenäosusega arvestatavaks probleemiks ka regulatsiooni ebaselgus väärkasutuse osas. Selget vastust küsimusele, millisest hetkest on operaator ikkagi õigustatud kasutust „vääraks“ nimetama, hetkel välja pakutud regulatsioon ei anna ja see võib omakorda põhjustada palju segadust ning klientide pahameelt.“
Elisa juhatuse esimees Sami Seppänen on paljuski sama meelt: „Kuna põhjapoolsete riikide mobiilsideoperaatorite kliendid kasutavad mobiilset internetti kümme korda rohkem kui lõunapoolsete omad, tähendab regulatsioon sellisel kujul hinnatõusu põhjapoolsete riikide klientidele. Rändlustasude alandamine tarbijatele on õige suund, kuid seda ei saa teha nii, et innovaatiliste Põhjariikide operaatorid, kelle kliendid on usinad mobiilikasutajad, peavad hakkama kinni maksma lõunapoolsete riikide veel tegemata investeeringuid. Kontrollmehhanismidest on veel vara rääkida, sest regulatsioon on pidevas muutumises.“
