Miks me sekkume looduslike veekogude ellu?
Veekeskkonnas on väga tähtsad toitumisahelad ja muud protsessid. See on tegelikult täppisteadus, mida inimene pole suutnud jäljendada. Seda võiks kirjeldada lausega: kaua tehtud, kaunikene. Iga veekogu tuleks käsitleda kui üksikut ehk ainulaadset moodustist, kus on oma keemiline koostis, omad elusolendid ja taimestik, omad toitumisahelad ja tingimused.
INIMENE RIKUB JÕGE. Vesi otsib alati suurima langusega teekonda. Siit tuleneb, et vaid looduslikus jões saab olla kõige efektiivsem voolukiirus, mis on saavutatud tingituna maapinna langu, pinnase koostise, vees elutsevate taimede ja teiste elusolendite koosmõjust. Erandiks on raskesti lagunevad seinmoodustised, kaljud jne. See seletab ka, miks jõed on käärulised ja millisel langusel on rohkem käärusid ja millisel vähem. Inimene on küll oma aruga leidnud, et sirges kraavis voolab vesi kiiremini, kuid tegelikult kehtib see ainult suure ühtlase languse korral. Eksimus seisneb selles, et inimene peab tähtsaks vaid üht väikest lõiku, rikkudes oma vahelesegamisega ühtse terviku ja tekitades veekogudes kaose.
Looduslikult on Eesti siseveed enamasti allikatekkelised, kuid viimased 50-70 aastat on meie veekogud olnud hoopis sadeveetekkelised. Kuna kraavide võrgustik on tohutult suur, 2/3 kogu vooluvetest, toovad kraavid õhusooja vett jõgedesse, tekitades järske temperatuuri muutusi ja ebasobiva koostisega vett. Kraavide süsteemid on ju tegelikult vee kogujad. Mida rohkem on kraave, seda rohkem on meil ka maapinna lähedal suurel hulgal vett, mis aga loomulikul viisil peaks imbuma hoopis põhjavette. Eestis on aastane sademete hulk 700 kuni 800 mm ja sellest kogusest aurustub vähemalt 57% ehk maapinnale jääb vaid 300 kuni 400 mm. Sellest peaks piisama põhjavee toiteks ja taimede eluks terve aasta peale. Konkreetselt on teadmata, milline hulk täpselt, kuid väga suur osa sellest koondatakse kiiresti kraavidesse ja lastakse allavoolu merre. Sellest tingituna on Eestis põhjavee koguse ja selle puhtuse probleemid. Järved kasvavad kinni. Rikutud veed suubuvad merre, mis põhjustavad ka merereostusi.
KUIDAS OLEKS ÕIGE. 1. Inimtegevusest lähtuvad veed ei tohiks suubuda looduslikesse veekogudesse. Vajadusel tuleks rajada tiigid, kuhu saaks liigvesi koguneda. Mitte mingil juhul ei tohi sealt juhtida vett veekogudesse, nagu seda RMK praegugi viljeleb, see on topelt reostamine, sest tiigis vesi soojeneb ja roiskub veelgi. Võib leida tehnilised võimalused puhastada inimtegevusest lähtuvad veed ja kasta siis maapinnale, kasutada tarbeveeks ehk kastmisveeks, autopesulates, keskküttesüsteemides, jahutusveeks jne. Põhimõte oleks, et vesi jätkaks oma loomulikku kulgemist põhjavette.
2. Katkestada eri kõrgustel paiknevate kraavisüsteemide vahelised veejuhtmed/kraavid. Need tekitavadki üleujutusi. Maaparandusameti poolt tellitud uuringud tõestavad seda.
3. Kohe sulgeda kahjulikumate kraavide suubumised kõikidesse jõgedesse, ojadesse ja järvedesse. UK-s on need näited olemas.
4. Pärast „hooldustöid“ kinni kasvava Vääna ülemjooksu lõigul oleks pidanud voolukiiruse suurendamiseks taastama endised käärud ja laskma jõel ise end parandada. Kui Vääna jõel poleks „hooldust“ tehtud, oleks loodus taastumist jätkanud. Raskendasid seda rabade kuivendussüsteemid, mis takistavad sadevee ja rabades oleva vee põhjavette imbumist.
Sellised lahendused aitaksid täita ka EL 2000/60/EÜ direktiivide eesmärke.
TEEME ÄRA? Põhimõtteliselt ei olegi vaja rohkemat, kui et inimene likvideeriks omad möödalaskmised ehk sulgeks kraavide ja drenaažide suubumised veekogudesse kogu Eestis. Looduslik jõgi on suuteline sellisel juhul 5-10 aastaga isegi sirgeks kaevatud lõigud uuest kääruliseks muutma. Näiteid on Eestis olemas: Preedi jõe ja Loobu jõe keskjooksud. Need on jõed, kus peale NL lagunemist ehk maaparandajate rahastaja kadumist jõgi sai 20 aasta jooksul taastuda ja looduslikud veetoited hakkasid taastuma. Loobu jõel on tänaseks käärude tekitamine peatunud, sest 2013. alates uuendati maaparandussüsteemid ja veetase jões on seega ülimalt muutlik.
