VIDEOD: Maailma suurim koobas, kuhu esimene inimene astus alles seitse aastat tagasi
Legend räägib praegu, et 1991. aastal kuulis kohalik külamees nimega Hồ Khanh mäenõlvast vilistavat tuult ja sügavamalt kostvat jõekohinat, kuigi juurdepääs äkitselt avastatud koopale oli liiga järsk, võimaldamata seda lähemalt uurida. Lisaks kaotas ta tagasi pöördudes tee, ning ei olnud võimeline uuesti sama kohta üles leidma enne kui alles 17 aastat hiljem.
2009. aastal jõudsid jaole lõpuks teadlastest koopauurijad (Briti koopauurijate ühendusest), kelle tee koopas sai otsa 60 meetri kõrguse loodusliku kaltsiitmüüri juures, millest esialgu üle ega ümber ei pääsenud. Kuid 2010. aastal jõuti siiski ringiga ka teiselt poolt sama valge müüri juurde - mida rahvasuus jõuti juba ka nimetada Suureks Vietnami Müüriks.
Koobas on enam kui viis kilomeetrit pikk, 200 meetrit kõrge ja 150 meetrit lai, läbimõõdult peaks ta ületama maailma suuruselt teist koobast Malaysia Hirvekoobast kahekordselt. Käigud võimaldavad koopa pikkust ka üheksa kilomeetri peale mõõta. Kahes kohas on koopa lagi sisse kukkunud, avades osa koopast seega päikesevalgusele, taimekasvule ja muulegi elutegevusele. Kuid koopa suurim sissepääs on siiski 120 meetrit kõrge ja 140 meetrit lai.
Koopasse on kuhjunud ka maailma kõrgeimad, kuni 70 meetri kõrgused stalagmiidid (koopa põrandalt üles ulatuvad tilkekivid), nende külgi pidi alla veeredes on tekkinud korvpallisuurused koopapärlid (kui väikesed liivaterad koguvad enda ümber kaltsiumkarbonaadi kihi).
Pole küll teada, kas varasemast ajast koopa kohta legende oli, aga omajagu elamusi pakkusid juba teadlaste esimesed ekspeditsioonid sinna. Kohalikus Phong Nha-Ke Bangi rahvuspargis paikneb vaid üks küla, Ban Doong, milles elab vaid 40 etnilisse Bru-Van Kieu vähemusse kuuluvat inimest. Küla ise on ligipääsetav vaid jalgsi, aga elanikud on vähemalt seni ilmutanud uudishimulike vastu suurt külalislahkust.
Iga koopaekspeditsiooni saadab 20 pakikandjat, kolm giidi, kaks koopaeksperti, kaks kokka ja kaks rahvuspargi töötajat, ehk nii nagu näiteks šerpad Himaalajas mägironijatest, püüab kohalik rahvas ka selle koopa uurijatest maksumumi välja võtta. Selliseid ekspeditsioone on korraldatud sinna 2013. aastast.
Ja see pole küll mingi pühapäevamatk, vaid ikka viis päeva kestev ekspeditsioon, ööbimistega koopa telklaagrites. On ka idee rajada Doongi külani köisraudtee, mis tooks juba massilisemalt turiste ligi. Varasem kogemus samalaadsete loodusmonumentide massidele avamisega Vietnamis on küll üsna ebameeldiv olnud.
