Miks geid välja ei sure: loodusel on põhjust neid soosida
Uuringud viitavad, et samad geenid, mis põhjustavad homoseksuaalsust, kingivad heteroseksuaalsetele sugulastele suurema viljakuse ja vastassoo hurmamise võime. Seetõttu ei kao genofondist geenid, mis tekitavad tõmmet sama sugupoole suunas, vahendab Imeline Teadus.
Väike äädikakärbes – suurte punaste silmade ja kustumatu seksihimuga putukas – on andnud tähtsa panuse homoseksuaalsuse edasi pärandumise mõistmisse.
Viimane on teadlaste silmis kaua olnud n-ö darvinistlikuks paradoksiks. Teoreetiliselt peaks homoseksuaalsus hoopis pärssima liigi ellujäämisväljavaateid. Homoseksuaalsetel paarid ei saa lapsi ning seetõttu peaksid geenid, mis sunnivad inimese eelistama omasoolisi partnereid, aja jooksul populatsioonist kaduma.
Nüüd aga selgub, et lugu on keerulisem. Sugupuud, milles leidub arvukalt homoseksuaalseid liikmeid, saavad lõppkokkuvõttes rohkem järglasi kui puhtalt heteroseksuaalsed sugupuud. Seetõttu päranduvadki edasi ka homoseksuaalsust reguleerivad geenid.
Šotimaa St. Andrewsi ülikooli teadlased uurisid ühes mastaapses katses enam kui 2000 äädikakärbse seksuaalseid eelistusi ja ka nende järglaste arvu.
Kõigepealt jagasid nad kärbsed vaatlusandmete alusel tugeva või kerge homoseksuaalse käitumisega sugupuudeks. Osa putukaid olid täiesti homoseksuaalsed, teised rangelt heteroseksuaalsed, kolmandad aga käisid läbi mõlema soo esindajatega.
Seejärel lasid teadlased kärbestel omavahel ristirästi paarituda, et jälgida geenide kandumist uude põlvkonda. Katse näitas, et homoseksuaalsed omadused pärandusid edasi kas tugevamalt või nõrgemalt.
Kuid kärbsed, kes olid pärit suguvõsadest, kus leidus palju homoseksuaale, said eriti viljakaid tütreid, kes omakorda said palju rohkem järglasi kui heteroseksuaalsetest sugupuudest pärit kärbsed. Katse tuvastas ka selle, et homoseksuaalsus pärandus poegadele isalt, mitte aga emalt.
Teadlased ei tea veel siiani päris täpselt, kuidas päranduvad seksuaalset eelistust määravad geenid. Välja on pakutud kaks teooriat, mis võivad mõlemad õiged olla, st toimida üheaegselt.
Esimese teooria kohaselt reguleerib loodus meile veel tundmatu mehhanismi vahendusel geenide pärandumist nii, et ühest soost järglaste vähesust tasakaalustaks teise soo esindajate viljakus.
Teiseks on oletatud, et isegi paljunemist negatiivselt mõjutavad geenid võivad mõnes teises kontekstis omada positiivset mõju, seepärast tuleb need genofondis alles hoida.
Heaks näiteks on haigus nimega sirprakuline aneemia, mille puhul halveneb punavereliblede võime transportida hapnikku. Kui inimene pärib oma vanemailt vaid ühe koopia haigest geenist, ei haigestu ta sirprakulisse aneemiasse, vaid saab hoopis immuunsuse malaaria vastu. Vigane geen annab teatud juhul ellujäämiseelise, mistõttu pärandubki üha edasi.
Miks homoseksuaalsust põhjustavad geenid ei kao ning milline võib nende mõju olla heteroseksuaalsetele inimestele, sellest loe lähemalt septembrikuu Imelisest Teadusest.
