Teadlased püüavad mustade aukude kaja
Ent ühe ammuse kosmilise kokkupõrke kauge signaal võib juhatada teed mõistatuse lahenduseni, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Kuigi mustad augud on üsna haruldased - need tekivad vaid teatud suurusega tähtede läbipõlemise järel -, leidub neid universumis siiski nii palju, et mõnikord põrkavad kaks neist kokku.
Sellised kokkupõrked pakuvad teadlastele huvi, sest kollisioonide järelmõjud võivad avardada meie teadmisi nii mustade aukude kui ka kogu universumi tekkimise kohta.
Nimetatud järelmõjusid nimetatakse gravitatsioonilaineteks – need on aegruumi vaevumärgatavad võnked, mille on tekitanud kokku põrganud mustade aukude suur mass ning mis levivad üle universumi otsekui vette visatud kivi põhjustatud lained.
Gravitatsioonilaineid tekitavad tegelikult ka palju väiksemate objektide kokkupõrked. Ent nagu kahe veoauto kokkupõrke heli on kuulda palju kaugemale kui kahe kärbse kokku lendamise potsatust, nii ulatuvad ka massiivsete mustade aukude kokkupõrgete tekitatud gravitatsioonilained kaugemale kui teiste objektide põhjustatud võnked.
Ameerikas paikneva Laserinterferomeetri-Gravitatsioonilainete Observatooriumi (LIGO) teadlastel õnnestus registreerida gravitatsioonilaine, mille oli tekitanud kahe musta augu kokkupõrge umbes 1,3 miljardi valgusaasta kaugusel.
Võrdluseks: kääbusplaneet Pluuto asub meie Päikesest vähem kui tuhandiku valgusaasta kaugusel. Isegi kogu meie kodugalaktika Linnutee läbimõõt on „ainult“ 100 000 valgusaastat.
Kuigi gravitatsioonilainete olemasolu ennustas Einstein oma üldrelatiivsusteooria põhjal juba enam kui saja aasta eest, suudeti neid LIGO seadmetega mõõta alles 2015. aasta septembris.
Lisaks sellele, et gravitatsioonilained annavad teadmisi oma algpõhjuse ehk mustade aukude kokkupõrke kohta, võivad need heita valgust kogu universumi tekkele.
Nimelt on maailmaruumi sünni ajal alguse saanud gravitatsioonilained põhimõtteliselt mõõdetavad veel tänapäevalgi, võimaldades heita pilku ajas palju kaugemale tagasi kui seda lubab ükski teleskoop.
Kuid mustade aukude sisemuses toimuvate protsesside mõistmiseks tuleb Einsteini relatiivsusteooriat täiustada.
