Rühm Harvardi ülikooli 3D-printimise, mehaanilise projekteerimise ja mikrovedelikunduse (ingl microfluidics) valdkonnas pädevaid uurijaid esitles esimest autonoomset, lõastamata (ingl untethered), üleni pehmest materjalist robotit.

See väike 3D-prinditud robot hüüdnimega octobot („kaheksajalg-robot“) võib olla täispehmete isejuhtivate masinate uue põlvkonna esimene pääsuke.

Robokaheksajala panevad liikuma keemilised reaktsioonid, mida juhib pehme „emaplaat“. Reaktsioon roboti sisemuses muudab väikese koguse vedelkütust (vesinikperoksiidi) suureks hulgaks gaasiks, mis voolab kaheksajala haarmetesse ja puhub need täis nagu õhupallid.

Selle kontrollimiseks, millal vesinikperoksiid robotkaheksajala sisemuses gaasiks laguneb, kasutas teadlaste töörühm mikrovedeliku-põhist loogikalülitust — lihtsa elektroonilise ostsillaatori pehmet analoogi.

Ajakirjas Nature avaldatud uurimust juhtisid Harvardi ülikooli John A. Poulsoni nimelise tehnika- ja rakendusteaduste teaduskonna SEAS tehnika- ja rakendusteaduste professor Robert Wood ja elusloodusest ajendatud tehnika (ingl Biologically Inspired Engineering) professor Jennifer A. Lewis.

Kaheksajalad on robotite konstrueerijate mõttelendu tiivustanud juba ammu, kuna nood põnevad elusolendid suudavad luustiku puudumisest hoolimata sooritada imetabaseid jõu- ja osavustükke.
Harvardi „oktobot“ on pneumaatiline, s.t seda käitab survestatud gaas. Roboti keha sisemuses toimuv keemiline reaktsioon muudab väikese koguse vedelkütust (vesinikperoksiidi) suureks hulgaks gaasiks, mis haarmetesse liikudes puhub need täis nagu õhupallid.

Nn mikrovedelike omaduste ülitäpse moduleerimise (ingl microfluidics) kaudu keemilist reaktsiooni juhtiva loogikalülituse loomisel võttis töörühm aluseks keemikust kolleegi ja kaasautori George Whitesidesi murrangulise töö. Lihtsa elektroonilise ostsiloograafi pehme analoog määrab seda, millal vesinikperoksiid robotkaheksajala sisemuses gaasiks laguneb.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena