Maksma läks see Ritchey–Chrétien-tüüpi kosmoseteleskoop omal ajal 800 miljonit dollarit, ja juba 13 aastat on teleskoop ka astronoomidele Maa peal vaimustavaid avastuselamusi pakkunud. Kuid oktoobris algab pihta teleskoobi viimne, 30-kuuline missioonipikendus, kui teleskoop asub järjest enam eemalduma, et vaadata juba lähemalt Päikesesüsteemi kaugemaid piirkondi.

Spitzer on varustatud infrapuna maatrikskaameraga (IRAC), infrapuna spektrograafiga ja mitmelaineala kujutise fotomeetriga, kuid kaks viimast vajasid pidevaks jahutamiseks heeliumi, mille varud kosmoseteleskoobil ammendusid juba 2009.

NASA oli sunnitud lülituma ümber nn soojale režiimile, kuna tööd jätkasid IRAC-i kaamerad kõrgemal temperatuuril, miinus 207 kraadi Celsiuse järgi. Aga selle teleskoobi jaoks on see tegelikult liiga soe.

Teleskoop on endiselt stabiilne, suudab näha suurt taevaala, ehk nii ränki raskusi, kui teise, Kepleri teleskoobiga, mille stabiliseerimissüsteem üles ütles, pole seni olnud.

Spitzerit ei olnud algselt üldse planeediotsingute jaoks ehitatud, kuid teleskoop on siiski ka võimeline eksoplaneete nägema, tal on erakordselt täpne tähejälgimissüsteem, ning edaspidi võib ta ka veel kaugemaid galaktikaid ja meie galaktika musta auku uurida.

Maast eemaldumine nõuab küll seda, et teleskoobi antenni nurka on sidepidamiseks vaja suurendada, see aga paljastab teleskoobi palju enam päikesevalgusele ja - soojusele. Ka päikesepaneelid ei saaks enam piisavalt toitu. Ja selleks, et teleskoop ise uinakurežiimile ei lülituks, tuleb NASA-l paljud ohutussüsteemid välja lülitada. Ehk teleskoop teeb veel mida suudab, aga sisuliselt on tegemist juba valmistumisega "surmajärgseks" lennuks kosmoses.

Spitzer peab aga vastu pidama 2018. aastani, mil uus, James Webbi teleskoop tõsiselt tööle hakkab.