USA Marylandi ülikooli uurijate töö, mis ilmus teadusajakirjas Chaos, selgitab, miks ajavahesündroomi mõjud on ida poole reisides rängemad.

See sündroom kujutab endast häiret ajus „tiksuva“ tsirkadiaankella töös. Tsirkadiaanrütm kooskõlastab bioloogilisi funktsioone nagu uni keskkonnaga selle järgi, kas parasjagu on päev või öö; see tsükkel kordub üldiselt iga 24 tunni tagant.

Rütmurrakkudeks (ingl pacemaker cells) nimetatavad rakud aju tundekühmualumikus (hüpotalamuses) dirigeerivad meie organismi takti.

Mitme ajavööndi kiirel ületamisel ei suuda need rakud uue rütmiga sammu pidada, mis tekitabki uimasust. Loidus ja sant enesetunne kestavad, kuni rakud rütmiga harjuvad.

Üks uurimuse autoreist Michelle Girvan selgitas rütmurrakkude tööpõhimõtet mööda ringrada kihutavate võidusõiduautode näite abil.

Päikese liikumine täidab enamasti sama ülesannet, mida „kollase lipuga mees“ — annab märku sellest, kus on ringraja finišijoon. Too teetähistaja aitabki rütmurrakkudel „sõita täisringe“ vastavalt muutustele keskkonnas.

Matemaatilised mudelid näitavad, et kui pole kollase lipuga meest, kes arvestuses järge pidada aitaks, kujuneb inimese tsirkadiaanrütmi-tsükkel 24 tunnist veidi — umbes 30 minuti võrra — pikemaks.

Ühest ajavööndist teise reisimisel — eriti, kui reisisuund on itta ehk „ajas edasi“ — hakkavad need pooltunnid kuhjuma.

Iga inimese tsirkadiaankell „käib“ siiski veidi isemoodi, mis selgitab ka seda, miks mõnele inimesele paneb ajavahe-sündroom oluliselt kõvema põntsu kui teisele.

Hea uudis on, et uue ajavööndiga kohanemise vaevuseid on võimalik leevendada. Näiteks on sihtpunkti jõudnuna mõistlikum viibida võimalikult palju vabas õhus, kus keha saab normaalse päeva-öö-vaheldumisega paremini harjuda, kui istuda pimendatud toas.

Kui vähegi suudate end päevasel ajal ärkvel hoida ja sundida end öösel voodisse heitma, siis on sellestki palju abi.

Veel üks võimalus reisikurnatuse vastu abi saada on proovida võtteid, mida rakendavad NASA astronaudid.

USA kosmoselendurid teevad nimelt läbi spetsiaalse unekoolituse, mille käigus õpetatakse neid mh lennu ajal päikeseprille kandma ning võtma ravimeid ja toidulisandeid ainult kindlatel kellaaegadel, mis peaks aitama kehal kiiremini kohaneda.