Viktor Siilats: Teletorni ründamise videomaterjali saatsime Washingtoni läbi Moskva. Palusime suvalist reisijat

Oleme neil päevil Delfis 25 aasta taguseid ärevaid päevi kajastades kasutanud nii lugudes kui ajaloolises otseblogis videolõike kahest filmist "Vabaduse tee" ja "August 1991". Värvilised, oma aja kohta väga hea kvaliteediga videokaadrid tootis produktsioonifirma Eesti Video. Mida tähendas aga putšipäev nende autorile?

Produktsioonifirma "Eesti video" asutaja Viktor Siilats meenutab, et oli ka ise nendel kõige ärevamatel hetkedel tööl, kuid kordagi toast välja ei saanud, tegi kõige igavamat osa: istus korraga kuue telefoni taga, ning proovis kõigiga korraga infot anda asju ajada. "Ühte telefoni toksisin veel jalaga, see oli selline hullumeelne aeg," meenutab ta.

"1991.aasta augustis olid meil võttegrupid igal pool väljas, nii Tartu maanteel kui soomukid tulid ja teletorni juures, meil oli kaamera seal keskel," räägib Siilats ja räägib õiget juttu – näiteks kaader Teletorni saabuvast kiirelt kaamerast mööda vuhisevast Savisaares on kenasti purgis. Näeme ka detaile: lahkuvale Savisaarele surub keegi autosse istudes veel paar kolmnurkses pakis piima kaasa. Viimast jagati seal kõigile, kes olid teletorni kaitsma tulnud.

Keeruline oli aga kaadrite toimetamine Eestist väljaspoole. "Kui võtsime üles soomukite sisenemise ja teletorni vallutamise, siis õhtul oli see vaja kuidagi edasi kanda. kui me tavaliselt kasutasime televisiooni ülekande liine, siis oli kõik kas maas või reserveeritud ja Tallinna lahel olid mingid sõjalaevad, Eesti oli nagu piiramisrõngas, mitte piuksugi siit välja ei saanud minna. Siis me leppisime kokku Tallinn-Moskva lennukis suvalise resijaga ja andsime talle kasseti kaasa. ABC Newsi korrespondent võttis selle Moskvas vastu ja saatis Washingtoni ja siis nägi Ameerika meie uudiseid."

Viktor Siilats ja BETA-kasett, millel on film "Vabaduse tee". Aktiivse tegevuse lõpetas tema produktsioonifirma "Eesti Video" juba 1992. aastal, sest senitoimunud ärimudel enam ei töötanud ning ka Siilatsil endal tulid muud tegemisel peale. (Foto: Madis Veltmann, Ekspress Meedia)

Siilatsi sõnul mäletab ta hästi seda esimest hetke, mil isamaaliste sündmuste kajastamine alguse sai, nimelt sattus ta puhtjuhuslikult filmima öölaulupeo seda kõige-kõige esimest hetke.

"Tallinna linnavaltsuse osakond, kes orgnaiseeris vanalinna päevi kutsusis mind neid üles võtma. Istusin raekoja platsis, seal oli üks telk võtsin kontserti üles, kui märkasin, et Katariina käigust tuli noorte punt, kes kandis Eesti lippu. Sain selle kõik ilusti peale, lipu ilmumise hetkest kuni kadumiseni Viru tänavale. Mis oli kummaline – Raekoja plats oli rahvast täis ja kui noored kadusid, siis pool rahvast läks nendega kaasa: sellest väikesest noortepundist moodustus juba suurem rongkäik."

"Sain aru, et nad on liikumas lauluväljakule sõitsin ette ja sain kõik peale. Aeg oli karm, videokaadritest on näha, kuidas osad noored katavad oma nägusid. Lauluväljakul oli neid filmijaid juba rohkemgi – oligi põhjust karta," meenutab Siilats. Kaamera akusid ja kassette oli tal õnneks sel päeval piisavalt kaasas, sest järgneski öölaulupidu: kuskilt organiseeriti helitehnika, tulid artistid, kogunes suurim rahvahulk, mida iial on Lauluväljakul nähtud.

Vaata filmi "Vabaduse tee" täispikkuses!