ETV ülekandejaama töötaja ärevad päevad 25 aastat tagasi: ei teadnud, kas pääseme eluga
1991.aasta 20. augustil oli Mati Linnamägi Toompeal, Eesti Televisiooni ülekandejaamas Magnoolia ja ootas, mis juhtuma hakkab.
Mati Linnamägi on Eesti Televisioonis töötanud viiskümmend aastat, täpsemalt 1. veebruarist aastal 1966. Lähiajaloo pöördelistest sündmustest on vähe, mille tunnistajaks ta oma ülekandebussi Magnoolia puldis poleks olnud. Augustiputš ühes iseseisvuse taastamisega pole erand.
Teletöötajad olid Toompeal juba pea nädalapäevad varem. “Buss blokeeriti kividega ära. Ei saanud edasi ega tagasi. See võttis ikka kõhedaks küll,” ütleb ta.
Etteruttavalt - tööl on Linnamägi ka selle aasta 20. augustil ja muide sama ülekandebussiga, millega täpselt 25 aastat tagasi. Magnoolia on üks vanemaid, kui mitte kõige vanem siiani tegutsev liikuv ülekandejaam maailmas. ETV ülekandejaamad on läbi aegade lillede nimesid kandnud. Kõige uuem on Iris, aastate jooksul on pensionile saadetud Lootos ja Krookus ning ka veidi kelmikama nimega, omal ajal nii-öelda põlve otsas valmis tehtud Kaktus.
“1991.aasta 19. augustil jäeti osad Riigikogu liikmed ööseks tööle. Arvati, et kui midagi juhtuma hakkab, siis saab vajadusel vastu võtta otsuseid või vähemasti maailmale teadustada, mis juhtuma hakkab,” meenutab tookord ülekandejaama vahetuse vanema ametit täitnud Linnamägi. “Ehitasime ülekandejaama üles, tele- ja raadiosaatjad olid katusel. Riigikogus eraldati ruum, kuhu stuudio teha, et hakata edastama toimuvat, juhul kui Kloostrimetsa oleks ära võetud. Olime valmis, et vajadusel Toompealt jätkata. See oli võimas värk.”
Õhtul, kui mehed koju minema hakkasid, öeldi Linnamägile ja tema valgevenelasest kolleegile aga, et nemad peavad jääma ööseks. “Kella nelja ajal hakkas möll peale, lahti läks hirmus klõbin ja klabin. Noored mehed, relvad enamikul vist esimest korda käes, läksid positsioonidele. Kui oleks tulnud rünnak väljaspoolt, siis oleksid nad vastu hakanud. Me ei teadnud tookord sedagi, kas me hommikul veel eluga pääseme. Kui oleks tankiga raudväravatest sisse tulnud, ei oleks aidanud midagi. Mul oli valgevene kolleeg kõrval, mõtlesin veel, et ta on venelane, ehk see päästab…” meenutab Linnamägi, kuidas ta bussi hüppas ja mõtles, nii, nüüd läheb lahti. Aga ei läinud. Olukord rahunes. Ehkki Eesti Televisiooni ülekandejaamas, ei olnud neilgi infot toimuva kohta.
20. augusti öösel kell 23.04 kuulutati Eesti riiklik iseseisvus taastatuks. “Ootasime hommikuni, siis tegime juba lülituse Riigikogust. Toodi suured kandikud võileibadega.” Linnamägi jaoks oli tegemist rutiinse tööga, kui välja arvata üks asjaolu. “Vat seda ei ole küll enne ega pärast olnud, et pannakse niimoodi karpi kinni ja lahkuda ei tohi. Pärast vist anti mingisugune imeväike preemia…”
Muide, augustiputši ajal töös olnud ülekandejaam Magnoolia oleks võinud mitu aastat varem paksu pahandust põhjustada. Peagi pärast seda, kui see 1987. aastal Venemaalt toodi, rääkis Linnamägi tehnikadirektori pehmeks, et buss tuleks üle värvida. “Et tahaks ikka normaalset välimust talle! Hakkasin uurima, sain teada, et selliste töödega tegeletakse ARSis. Sattusin kunagise klassivenna peale, kes oli seal disaineriks. Tema tõmbaski Eesti TV sildi bussile peale. Sini-must-valgetes värvides. Selle asja eest oleks tegelikult võinud tookord hirmsasti vastu hambaid saada, võib-olla vallandatudki,” muheleb mees.
Augustiputši järel saabunud uus riigikord jõudis kohale tasapisi. Nõukogude väedki olid ju esialgu veel Eestis. “Seesama valgevenelasest kolleeg ütles hiljem eesti rahagi tuleku puhul, et küllap see on vaid ajutine… Kõik tundus neil aastatel üleüldiselt väga ebakindel,” räägib ta. Õnneks jäi iseseisvus püsima. “Mul on hea meel, et tookordne elu on möödas ja loodan, et midagi sellist enam kunagi ei tule.”
