Mitte ainult kuld, hõbe ja pronks: haruharva jagatakse ka neljandat sorti olümpiamedaleid
Coubertini medalit ei jagata igal korral, vaid siis, kui rahvusvaheline olümpiakomitee niimoodi otsustab. Neid inimesi, kes medali kaela on saanud, on kokku vaid 17.
Kolm näidet, mille eest on medal antud.
1936. aastal Berliini mängudel osalenud saksa kaugushüppaja Lutz Long andis ameerika kergejõustiklasele Jesse Owensile nõu teha kaugushüppe kvalifikatsiooniringis kolmanda hüppe tõuge paarkümmend sentimeetrit senisest tagapoolt.
Owens hüppas päris paku servalt, kuna tahtis maksimaalselt kaugele lennata ja oli seetõttu esimesed kaks hüpet üle astunud. Tänu Longi nõuandele oli kolmas hüpe korralik, lõppkokkuvõttes võitis Owens kaugushüppekulla ja Long hõbeda. Mehed said headeks sõpradeks ja poseerisid koos mitmetele fotograafidele. Arvestades seda, milline oli korraldajamaa poliitika teistest rassidest sportlaste suhtes, võib öelda, et tegu oli korraliku julgustükiga. Medal anti Longile postuumselt, kuna ta hukkus Teises maailmasõjas.
1964. aasta talimängudel Innsbruckis kuulis tuntud itaalia bobiäss Eugenio Monti, et briti tiim oli oma kelgul ühe olulise poldi ära lõhkunud. Monti otsustas pärast oma sõitu enda kelgu küljest vastava poldi lahti võtta ja laenas seda rivaalidele, kes tulid tänu sellele kuldmedalile. Monti ja tema paarimees said pronksi (ja Monti de Coubertini medali). Samas, järgmistel mängudel võitis ta niikuinii kaks kulda.
Kanada purjetaja Lawrence Lemieux oli 1988. aasta Souli suvemängudel Finn-klassis parasjagu teist kohta hoidmas, kui nägi, et Singapuri purjetajad lähedal toimuval teisel võistlusel oma paadiga ümber läksid. Lemieux otsustas singapurlastele appi minna, nad oma paati tõmmata ja abi oodata. Ehkki ta lõpetas tänu sellele tegelikult üheteistkümnendana, otsustati talle anda siiski teine koht ja de Coubertini medal.
