Külma sõja ajaloost on kuulsaid "napikaid", mille puhul tuumarünnak viimasel hetkel ära jäi, teada teisigi. Nagu nüüd selgub, toimus üks selline ka 1967. aastal, kui olukorra tegi eeskätt ameeriklaste leeris üliärevaks võimas päikesetorm.

Selle tormi näol oli tegu kõige kõrgema järgu ehk G5-klassi kuuluva tormiga. Kiirguslained ja gaasid, mis Päikesest eraldusid, kohtusid Maa atmosfääriga mai lõpus ning asusid esmalt raadiosidet ja seejärel radarisüsteeme segama. Sealhulgas oli häiritud ka NORADi õhuturberadarite töö, lisaks olid Arktikas ja selle lähistel asuvate USA baaside kommunikatsioonid "maas". Need baasid olid kohaks, kust oleks tuumarünnaku puhul NSV Liidule lõhkepead kaela lennutatud.

Ehkki sõjaväelasi oli päikesetormide eest hoiatatud, olid nad veendunud, et sellise, enneolematult võimsa segamise taga ei saa olla loodus, vaid need peavad olema venelased. Pinged tõusid haripunkti ja seda kõike ajal, mil meie planeedil oli enam tuumalõhkepäid kui kunagi varem või hiljem - üle 31 000 (praegu on neid Business Insideri teatel umbes 7200).

Sõjaväelaste liinis anti häire ja ameeriklaste pommituslennukite mootorid pandi sõna otseses mõttes sooja. Lõpuks suutsid päikeseprognooside keskuse uurijad siiski armeetegelased maha rahustada ja selgitada, et võimsa segamise taga on siiski lihtsalt Päike.

1967. aasta päikesetorm.

"Kui me ei oleks väga varakult investeerinud päikesevaatlustesse ja geomagneetiliste tormide uuringutesse ja prognoosimisse, oleks võinud selle tormi tagajärjed olla palju hullemad," kirjutab nüüd analüüsi autor Delores Knipp.

1967. aasta päikesetormi tulemusena nähti virmalisi nii kaugel lõunas kui seda on New Mexico osariik. Ent just tänu sellele konkreetsele tormile ja faktile, et selle tõttu olid USA sõjaväe sideseadmed peaaegu nädal aega rivist väljas, hakati päikesetorme väga tõsiselt võtma ning kosmiliste prognoosidega hakati süvendatult tegelema.