Miks Phelps on lapiline: kuidas alternatiivmeditsiin tippujuja mummuliseks tegi

Olümpiahuvilised, kes jälgivad tänavu Michael Phelpsi kuldmedalitega pärjatud ujumissooritusi, võivad imestada, miks teeneka sportlase keha katavad ümmargused verevalumid.

Selliseid jälgi jätab mittetõenduspõhine rahvaravivõte — kupupanemine.

Kupud kujutavad endast väikseid klaasist iminappasid, mis paigutatakse nahapinnale keha eri piirkondades ja millest loodetakse abi lihaspinge leevendamisel ning nüüdisteadusele tundmatu substantsi chi „stabiliseerimisel“.

Moodsamat sorti kupud on varustatud õhkpumbaga ja neid saab endale ise „panna“, ehkki mõned, nagu Phelps, eelistavad traditsioonilist meetodit.

Viimane tähendab, et protseduuri läbiviija kuumutab kuppude sisemust kergestisüttivasse vedelikku kastetud põleva vatitükiga ja surub kupud siis kliendi seljale või muudele kehapiirkondadele, nii et õhu jahenemisel tekkiv rõhk imeb ihu kupu all punni.

Kuna spordis on sageli oluline ka kõige mikroskoopilisem edemus, pole imestada, kui mõned võistlejad enda peal kummalisevõitu või tervisele isegi ohtlikke toonusetõstmisvõtteid katsetavad.

Nüüdisaegsed meditsiiniuuringud Muinas-Hiinast pärit kuputeraapia tõhusust igatahes ei kinnita.

Mõnede kupupanemise entusiastide arvates soodustab protseduur kupualuses kehapiirkonnas verevarustust ja kiirendab vigastustest paranemist sellega, et tõmbab lihaseid luudest eemale.

Kuna kupupanemise käigus vigastatakse kergelt kehakudesid, arvavad kupu-poolehoidjad, et organism suunab kahjustatud piirkondadesse täiendavaid ressursse, mis peaks patsiendi vaevuseid leevendama.

Ka võimlejate hulgas on see rahvaravivõte populaarne ning kuuldavasti osutatakse kupupanemisteenust juba paljudes spordikeskustes mitmel pool maailmas.