Peipsi rakendus: mis see on?

Tarvo Leon elab Peipsi ääres ja veedab järvel iga oma vaba hetke. Aastate jooksul on tal kogunenud muljetavaldav kogemustepagas püügilt kohaliku kuulsa nn Peipsi rakendusega.

Mis on Peipsi rakendus?
Lihtsustatult on see spinningu otsa käiv ligi meetripikkune rakendus, mille alumises otsas on tina ja keskel kinnituvad liinile lühikeste lipsudega 2-3 väikest silikoonlanti, mis on aetud tavalisele konksule, mitte tavalisele jigipeale. Rakendust heidetakse tavalise spinninguridvaga nii, et tina lohiseb mööda põhja.

Rakenduse variatsioonid
Alla võib kinnitada ka jigipeaga silikoonlandi (ettevaatust, arvestage variandiga, et otsa tuleb haug, kes võib viia kogu rakenduse!) või voobleri. Viimasel juhul saab rakendust kasutada trollimiseks. Kui parv üles leitud, võib paadi ankrusse panna ja hakata sama rakendust loopima.

Silikoonlantide asemel võivad konksudel olla punase lõnga tutid. Samuti kasutatakse konksude asemel suuremaid suvemormõsse, millele aetakse otsa vihma- või sõnnikuuss. Sel juhul kasutatakse rakendust pigem lühikese pardaõngega ning püütakse mitte seda heites, vaid vertikaalselt jigitades.

Kuidas rakendust valmistada?
See käib üsna lihtsalt. Nagu eespool öeldud, võiks rakenduse kogupikkus olla umbes 1 m. Seda ei maksa teha nöörist – keerduminek on kindel! Kasutada maksab 0,3–0,35 mm tamiili.

Kõige all peaks olema korralik lõks tina jaoks – vältida võiks selliseid lõkse, mille üks ots käib plekist painutatud serva taha kinni. Need ei pea korralikult, kui rakendus peaks põhja kinni jääma.

Rakenduse teises, ülemises otsas on pöörlaga lõks või pöörel, millega rakendus kinnitub pealiinile.

Tina jaoks mõeldud lõksust umbes 10 cm ülespoole tuleb esimene lips konksu ja silikoonlandiga. Osad seovad kummikala otse liinile, mina mitte, sest landi mäng on niimoodi kehvem. Minu lipsud on 5–7 cm pikad. Oluline on, et alumine ei ulatuks tinani ja ülemine ei ulatuks ülemise pöörlani. Omavahel ei peaks nad ka muidugi kokku ulatuma. Lipsu kinnitamiseks liinile kasutan sõlme, mitte kolmikpöörlat. Viimased kipuvad sodi korjama ja pigem rakendust sassi ajama.

Tina
Kasutan 20 ja 30 g tinasid, vastavalt tuulele ja triivi kiirusele. Vaiksema ilmaga 20 g, tuulisemaga, kui kiirem triiv, siis paugutab kergema tina põhjast lendu ja võiks olla 30 g. Tina võiks olla tilgakujuline, mitte lusikas või mõni muu – jääb vähem põhja kinni.

Loe artiklit täispikkuses siit.

Artikkel on ilmunud Kalale! sarjas 2014. a välja antud raamatus "Ahven. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid."