KAART: Kus asuks Eesti, kui supermanner Pangaea poleks tänapäevasteks kontinentideks lagunenud?

Pangaea oli 200-300 miljonit aastat tagasi eksisteerinud hiidmanner, mis koosnes kõigist tänapäevastest kontinentidest nende enam-vähem tänapäevasel kujul, ent üheks suureks mandriks kokku pressituna. Veebisaidi Open Culture loojad on asetanud tänapäevased riigipiirid Pangaea kaardile.

Nagu mõne päeva taguses loos Austraalia kiirest liikumisest juttu oli, on mandrid tänu laamadele pidevas liikumises. Kiirust ulatub sentimeetrist-paarist (Euraasia) kuni seitsme sentimeetrini (Austraalia) aastas. Kontinendid põrkuvad kokku, moodustades mäeahelikke, seejärel liiguvad jälle lahku, jättes ookeani põhja ja maismaale maha riftid.

Niisiis, kus asuks Eesti, kui Pangaea poleks kunagi tükkideks lagunenud?

Pangaea suurt kaarti tänapäevaste riigipiiridega saab vaadata siit, klikkides läheb see veel suuremaks.

Ehkki suurem jagu Pangaead asus lõunapoolkeral, jäi Eesti ikkagi ekvaatorist põhja poole. Tegelikult oleksid ka meie naabrid needsamad, kes praegu. Ainult ookeanid oleksid lähemal ja mõned muud praegu lähedased piirkonnad oleksid oluliselt kaugemal.

Kesk-Euroopa maad nagu Austria ja Balkani riigid, mis praegu on omavahel naabrid, oleksid üksteisest merega lahutatud. Gröönimaale oleks meil oluliselt lühem maa minna, kuna see oleks kohe Norra kõrval nagu ka Suurbritannia.

Kõige kaugemal üksteisest on Pangaea kaardil aga Hiina ja Tiibet, lausa erinevates planeedi otstes.

Pangaea lagunes iidsetel aegadel esmalt kaheks tükiks - Gondwanaks (see sisaldas Austraaliat, Aafrikat, Lõuna-Ameerikat, Antarktist, Hindustani, Madagaskarit) ja Lauraasiaks (see sisaldas Põhja-Ameerika põhiosa ja Euraasiat) ning siis edasi väiksemateks.

Pangaea polnud esimene superkontinent ega ole ka viimane. Teadlased ennustavad, et kusagil 250 miljoni aasta pärast on mandrid taas üheks suureks lahmakaks kokku triivinud. Selle hüpoteetilise tuleviku hiidmandri nimeks on Pangaea Ultima. Ühe võimaliku stsenaariumi järgi, läheb nii, et Põhja-Ameerika triivib tasapisi läände ja Euraasia itta (võimalik, et ka pisut lõunasse). Aafrika aga liigub põhja poole ja põrkab Euroopa ja Araabia poolsaarega kokku, litsudes Vahemere sootuks kinni ja tekitades Lõuna-Euroopasse mäestiku, mille kõrgemad tipud võivad olla ka Everestist kõrgemad.