Astrofüüsikud leidsid veel ühe hea põhjuse, miks me pole maavälist elu leidnud
Kas tõesti oleme esimeste hulgas? Analüüs näitab, et tulevikus elu tekke tõenäosus universumis kasvab oluliselt.
Universum on küll juba 13,8 miljardit aastat vana, meie planeet aga moodustus alles 4,5 miljardi aasta eest ja elu tekkis siin umbes 3,8 miljardit aastat tagasi.
Mõnede teadlaste arust tähendab see, et elu teistel planeetidel võib olla koguni miljardeid aastaid vanem kui elu Maal. Uus teoreetiline uurimus annab aga mõista, et kosmilisest perspektiivist on elu olemasolu praegu hoopis enneaegne.
Elu meile tuttaval kujul sai esmakordselt võimalikuks umbes 30 miljonit aastat pärast Suurt Pauku, kui esimesed tähed olid kosmosesse külvanud hulgaliselt organismide tekkimiseks hädavajalikke elemente nagu süsinik ja hapnik. Elu ei pruugi lakata enne kui umbes kümne triljoni aasta pärast, mil kustuvad viimased tähed.
Loeb ja kolleegid võtsid vaagida elu suhtelise tõenäosuse jaotumist nende kahe ajahetke vahel. Olulisimaks teguriks nende arvutustes kujunesid tähtede eluigade pikkused. Üldiselt kehtib reegel, et mida suurem on tähe mass, seda lühem on selle eluiga. Umbes kolmest Päikese massist suurema massiga tähed kustuvad reeglina ammu enne, kui elul üldse avaneb võimalus arenema hakata.
„Seega võiks küsida, miks ei ela me praegu kauges tulevikus mõne väikese massiga tähe läheduses,“ selgitas Loeb. „Üks võimalus on, et me oleme enneaegsed. Teine võimalus on, et väikese massiga tähtede ümbruses valitsevad elule ohtlikud tingimused.“
Nimelt paiskavad väikese massiga tähed oma „nooruspõlves“ endast välja võimsaid protuberantse ja kiirgavad tugevat ultraviolettkiirgust, mis pühiks kiiresti igasuguse atmosfääri mõne taolise tähe elukõlbulikku vööndisse sattunud kivise pinnaga planeedi ümbert.
Selgitamaks välja, kumb vastus tõenäolisemalt tõele vastab, soovitab Loeb põhjalikumalt analüüsida meie lähedal asuvate punaste kääbustähtede süsteemide, eriti neis leiduvate planeetide elukõlbulikkust.
Selle juures on loodetavasti palju abi lähitulevikku kavandatud kosmosemissioonidest nagu transiitorbiidil eksoplaneetide uurimise tehiskaaslane TESS (ingl Transiting Exoplanet Survey Satellite) ja James Webbi nimeline kosmoseteleskoop.
Hüpoteesi kirjeldav akadeemiline uurimistöö, mille autorid on Avi Loeb Harvardi-Smithsoniani astrofüüsikakeskusest ning Rafael Batista ja David Sloan Oxfordi ülikoolist, on võetud teadusžurnaali Journal of Cosmology and Astroparticle Physics ilmumisjärjekorda ning juba saadaval žurnaali veebiversioonis.
Lisaks uurimusele avaldas Loeb samal ajal universumi elukõlbulikkuse teemalise pikema ülevaate, mis kujutab endast peatükki veel ilmumata raamatust "Consolidation of Fine Tuning" („Peenhäälestuse konsolideerimine").
