Esimese massilise väljasuremislaine põhjustasid aegade alguse „bio-insenerid“
Keskkonnamuutused, mille tõid kaasa hiljuti arenenud organismid, olid süüdi kõige esimeses Maal aset leidnud väljasuremis-katastroofis, leiavad äsja ajakirjas Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology ilmunud, Vanderbilti ülikooli teadlaste juhitud töörühma uurimuse autorid.
Autorite osutusel domineerisid Maal rohkem kui kolm miljardit aastat ainuraksed mikroobid, kuni umbes 600 miljoni aasta eest kujunesid välja esimesed hulkraksed organismid. Neist esimestest hulkraksetest olevustest edukaimad olid ketta-, toru- ja taimevõsu-kujulised, praktiliselt liikumisvõimetud mere-elulised organismid, keda nimetatakse kollektiivselt Ediacara elustikuks (ingl Ediacaran biota) või Ediacara faunaks. Vahendab Red Orbit.
Ediacara elustiku esindajad levisid üle maailma, kuid 60 miljonit aastat pärast nende ilmumist tekkisid juba esimesed loomad — riigi Animalia esindajad. Nood suutsid teatud eluperioodidel iseseisvalt liikuda ja toitusid kas teiste organismide jäätmetest või koguni teistest organismidest.
See tõi paratamatult kaasa sündmuse, mida paleontoloogid nimetavad Kambriumi plahvatuseks (ingl Cambrian explosion) — 25 miljonit aastat väldanud perioodi, mil lagedale ilmusid selgroogsed, limused (molluskid), lülijalgsed, rõngussid ja üldse suurem osa nüüdisaegsetest looma-sugukondadest. Just need sündmused viisidki lõpuks selleni, mida teadlased nimetavad Ediacara ajastu lõpu väljasuremislaineks (ingl end-Ediacaran extinction), kuna uued organismid muutsid keskkonda nii põhjalikult, et põhjustasid enda keerukate eelkäija-liikide täieliku hääbumise.
„Need uued liigid olid n-ö ökoloogilised insenerid, kes muutsid keskkonda viisidel, mis tegi Ediacara fauna ellujäämise üha keerulisemaks,“ selgitas uurimuse juhtiv autor, USA-s Tennessee osariigis Nashville’is tegutseva Vanderbilti ülikooli keskkonnateaduste aseprofessor Simon Darroch.
„Oma uurimusega oleme me kitsendanud väljasuremise põhjuste hulka,“ lisas Darroch. „Oleme avastanud uusi fossiilikogumeid, kus on võrdselt esindatud nii Ediacara elustiku organismide kui ka samades kogukondades elanud loomade kivistised (s.h nii loomade urud e nn fossiilsed jäljed (ingl trace fossils) kui ka loomade endi jäänused), mis võimaldab meil teha oletusi selle kohta, kuidas need kaks väga erisugust eluslooduse liigirühma teineteist vastastikku mõjutasid.“
Autorite osutusel pakub nende uurimus tähendusrikast võrdlust Maa kõige esimese massilise väljasuremise ja praegu toimuvate protsesside vahel. Ediacara ajastu lõpu väljasuremislaine näitab nimelt, et uute käitumisviiside evolutsioon võib fundamentaalselt muuta kogu planeeti ja et nüüdisajal oleme meie, inimesed, kõige võimsamad „ökosüsteemi insenerid“ kogu planeedi ajaloos.
