Eesti mehed ja naised on maailma pikkuselt kolmandad - aga mille tõttu see niimoodi on?
Kõige olulisem asi, mis pikkust mõjutab, on pärilikkus, ütleb Eesti Geenivaramu teadusdirektor dr. Tõnu Esko. Pikkuskasvu puhul on geneetika mõju kuni 90%. See tähendab, et ümbritseva keskkonna mõju pikkusele on 10-20%.
„Pikkuskasv on üks tunnustest, mis on olnud loodusliku valiku all,“ sõnab ta. „See tähendab, et teatud piirkondades on teatud pikkuskasvuga inimesed olnud edukamad laste saamisel ja nende üles kasvatamisel." Nii ka Eestis.
Keskkonnamõjudest tasub välja tuua aga näiteks toitumisvõimaluste paranemise ja meditsiini arengu viimase sajandi jooksul. See on oluline asjaolu, miks keskmine pikkus saja aastaga paljude rahvaste seas nii tugevalt kerkinud on, ütleb Esko. Nagu uuring näitab, "viskasid" eesti mehed selle ajaga keskmises pikkuses tublisti juurde - 170,9 cm pealt 181,6 cm peale. Naised kasvasid veel rohkem - 156,5 cm pealt 168,7 cm peale. Toidu ja meditsiini paranemine on väga olulised tegurid.
Loodusliku valiku kajasid on Esko sõnul Euroopas näha veel tänapäeval – mida põhjapoolsem rahvus, seda rohkem keskmiselt kannab iga indiviid oma DNA-s alleele (geeniteisendeid), mis teevad nad pikemaks. Nii on ka Hollandis, Belgias ja Eestis. "Seda, millised protsessid või loodusnähtused on täpselt selleni viinud, ei osata täie kindlusega öelda," nendib ta. See läheb kokku ka statistikast tuleneva faktiga, et ka sada aastat tagasi polnud eesti mehed maailma kontekstis sugugi lühikesed, olime selle 170,9 sentimeetriga neljandad. Pikkus võrreldes teistega on meile ammu omane.
Kõrvuti elavad ja ka eilses pikkuste tabelis üsna lähestikku seisvad eestlased ja lätlased on ka geneetiliselt väga sarnased – kuigi see on suhteline, ütleb Esko. Eestlastel on Soome-Ugri taust, mis erineb teistest Ida-ja Lääne Euroopa riikidest. "Samas pole see põhjuseks, miks lätlased on lühemad, see on illustreerimaks, et tegelikult on kõik palju komplekssem," ütleb Esko.
Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm toob eestlaste pikkuse põhjusena välja võimaliku stsenaariumi: pikad naised olid väljapaistvamad ja said tänu sellele rohkem järglasi, kellele nad ühtlasi ka pikkuse geeni edasi andsid. Ning mingil põhjusel läks pikematel siinses põhjamaises keskkonnas paremini. Ka Tamm märgib, et just toitumine ja toidu kvaliteet on keskkonnamõjuna keskmise pikkuse kasvule väga oluline.
Vaade minevikku kinnitab toitumise kui pikkust mõjutava teguri olulisust. Teadusportaal todayifoundout.com kirjutas maikuus sellest, kuidas inimeste pikkus ajas on muutunud. Väljakaevamistelt saadud skelettidelt saab järeldada, et kiviajast kuni 19. sajandi alguseni polnud inimese pikkuses suuri erinevusi. Olid lühikesed perioodid, mil keskmine kasv oli suurem, aeg-ajalt olid inimesed väiksemad – aga üldiselt oli keskmine pikkus enam-vähem stabiilne.
Neist perioodidest võib välja tuua näiteks katkuaja ehk Musta Surma perioodi, mis möllas Euroopas aastail 1346-1353. 60% Euroopa elanikest ehk umbes 50 miljonit inimest suri. See tähendas, et ellujäänud 40% ja nende järeltulijad omasid ligipääsu suurematele toiduvarudele ja avaramale eluruumile. Tänu sellele olid 15.-16. sajandi eurooplased pigem pikapoolsed; näiteks tollane inglise mees oli tänapäevasest keskmisest vaid neli sentimeetrit lühem ehk umbes 171 cm pikk.
17. sajandi Euroopas pööras olukord aga kehvaks: tänu väiksele jääajale olid talved väga külmad ja põllumajanduse tootlikkus kukkus oluliselt. Lisaks oli Inglismaal kodusõda, toimus ka Kolmekümneaastane sõda ning Louis XIV üritas pikkade ja kurnavate sõjakäikudega Prantsusmaad riigipiire nihutada. Seetõttu kannatas inimeste tervis ja ka pikkus, tänu millele oli 17. sajandi keskmine prantsuse mees vaid 162 cm pikk. Jah, neli musketäri olid suure tõenäosusega parajad päkapikud. See oli muide ka põhjuseks, miks prantsuse mehed hakkasid just sel ajal kõrgeid kontsi kandma; komme, mille naised hiljem üle võtsid ja mehed seejärel hülgasid.
Et elujärg ei paranenud ka 18. sajandil ja 19. sajandi alguses, ei kerkinud keskmine kasv kuigivõrd ja keskmine eurooplasest mees oli aastal 1850 vaid 165 cm pikk. Kurioosne näide, mis tõendab veelkord seda, et toitumisel on pikkusele väga suur mõju, on pärit 19. sajandi briti koolisüsteemist: Sandhursti sõjaväeakadeemias õppinud aadlivõsukesed, kes said korralikult süüa ja elasid heades tingimustes, olid keskmiselt tervelt 22 sentimeetrit pikemad, kui nende vaesematest ühiskonnakihtidest värvatud eakaaslased merekoolis – kus ka olud olid märksa tagasihoidlikumad.
