Aleksei Turovski selgitab, kas loomadel on olemas huumorimeel
Palusime sellele teemale vastust zooloog Aleksei Turovskilt, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Aleksei Turovski: „Nagu alati, tuleb esimese asjana täpsustada definitsioone. Kui me räägime loomariigist, siis sinna kuulub ka inimene, kellel ilmselt – nii mõnelgi selle liigi esindajal – huumorimeel on. Ehkki kaugeltki mitte kõigil!
Kuid ega inimeselgi lapsed ei sünni kohe huumorimeelega. Kui väikelapsed naeratavad, on see algul reeglina reflektoorne käitumine. Suuremaks kasvades hakkavad nad suure häälega naerma, aga ka see ei tähenda veel ilmtingimata, et neil on huumorimeel.
Sarnases olukorras esineb sarnase miimikaga ja sarnase akustikaga naer ka šimpansidel. Loomulikult ka teistel inimahvidel, kuid šimpansidel tuleb see kõige paremini ja kõige sagedamini välja.
Eelkõige on see naer seotud kõdiga. Inimene laseb sel puhul kuuldavale väga järske väljahingamise seeriad, šimpansid aga sisse- ja väljahingamise seeriaid.
Inimese ja šimpansi häälepaelad on äärmiselt sarnased, kuid asuvad erinevates kohtades – meil on need sügaval kõris, šimpansidel aga ülimalt kõrgel. Kuid hihihihiii on ikka samasugune.
Ent kas siin on tegemist huumorimeelega? Kõdi ja kratsimine on loomulikult seotud komfortkäitumisega, sellel on puhastav, motiveeriv, toniseeriv mõju ning sellele vastatakse väga positiivse reaktsiooniga – itsitamisega, mis näitab, et mul on tore ja lõbus olla.
Kui täiskasvanud šimpansid teineteisega suhtlevad, siis vihje komfortkäitumisele on loomulikult pingeid alandav ja tuju tõstev. Kui uurida huumorinähtusi loomariigis, tuleb seda huumorimeele võimaliku algena arvesse võtta.
Omaette küsimus on nali. Nalja tegemine tähendab sellist tegu, mis vihjab mingile kindlale toimingule või tegevusele, kuid jääb lõpule viimata.
See tähendab väljastada näilise ähvarduse, rünnaku, vanemliku või seksuaalse käitumise signaale, kuid jätta see tegevus katki. See on sotsiaalsete loomade mängude alus.
Et kutse mängule õnnestuks ega tooks kaasa dramaatilisi, lõplikke tulemusi, on tarvis teatavat empaatiavõimet, kaastajumise ja kaastunde võimet.
Ma ei kommenteeriks, kas loomadel on selliseid tundeid inimlikus mõttes, kuid peegelneuronid, mis empaatiat neurofüsioloogilises mõttes võimaldavad, on ka loomadel olemas.
Kuid ma tuleksin tagasi huumorimeele defineerimise küsimuse juurde. Kui keegi teeb nalja ning teised selle peale mingil määral reageerivad – kas me võime siis alati väita, et tegu on huumorimeelega?
Olen kohanud küll ja küll inimesi, kes räägivad päheõpitud anekdoote ning solvuvad, kui kuulajad vaid muigavad. Ma ju räägin anekdoote, teen nalja, reaktsioon peab olema võimas! Tegelikult sellisel pähe tuubitud anekdootide rääkijal huumorimeel ilmselt puudub.
Huumorimeel on üks võimsamaid psühholoogilise enesekaitse viise, see on võime näha ennast ja oma olukorda kõrvalt, eneseirooniliselt. See annab võime end objektiivselt hinnata.
Kas loomadel on see võime, jään ma vastuse võlgu. Ma ei ole tõesti näinud, et loomad teeksid nalja enda üle. Teiste üle küll ja küll!
Mul oli üks väga hea tuttav saksa lambakoer, kes ei lasknud käest – või õigemini hammastest – ühtegi juhust, kui pererahvale külla tulnud inimene istus tooli peale, kuid oma tagumise pale poolt ei mahtunud täpselt tooli pindalale, nii et mõned voldid jäid tooli kontuurist väljapoole paistma nii vasakult kui paremalt.
See elukas tuli väga viisakalt ja vaikselt saba liputades ja kogu oma kehakeelega väga suurt heameelt ning armastuväärsust väljendades ja siis – märkamatult! – võttis toolil istuva daami või härra küljevoldist hammastega kinni.
Ta ei hammustanud kunagi valusalt, aga võttis kinni ja na-tu-ke-ne tõmbas, siis lasi lahti. Ja te teate ju, kuidas koerad naeratavad? Hambad on maksimaalselt kaetud, suu on praokil ja kõige rohkem avatud on kõige tagumisemad suunurgad. Nii ta siis naerataski.
Muide, naeratus on olemas ka inimahvidel, kuid ka nemad ei näita naeratades loomulikult hambaid. Kui, siis mingil määral vaid alumisi.
Ainult inimene naeratab hambapastareklaamidel, näidates kõiki oma hambaid. Kui seda teeks šimpans, oleks see märk erutusest, kuid mitte heast tujust.
Niisiis: huumorimeel eeldab minapildi olemasolu. Ilma selleta ei saa me rääkida huumorimeelest. Nalja võib teha küll, aga päris õige huumorimeel see ei ole, sest huumorimeeles sisaldub alati eneseirooniline element.“
