Kõige esimesi kilpkonnalaadseid tegelasi, kes Maal ringi liikusid, nimetati eunotosaurusteks (pildil). Neil protokilpkonnadel polnud veel kilpe, kuid nad olid esimesed, kellel ribid märkimisväärselt laienema hakkasid. Uurijad on nüüd jõudnud järeldusele, et see juhtus sellepärast, et keha oleks sobivama kuju ja ehitusega 260 miljoni aasta taguse Lõuna-Aafrika erakordselt põuase kliima eest maa sisse peitumiseks.

Eunotosaurus.

Hilisematel liikidel tekkis aga laienenud ribidest tänapäevane kilpkonnakilp.
„Võib ju tunduda, et kilbi arenemise küsimusele on väga lihtne vastus – kaitse,“ sõnab Dr. Lyson paar päeva tagasi ajakirjas Current Biology ilmunud artiklis. Ent just nagu linnusulg ei tekkinud algul lendamiseks, ei olnud ka kilp kaitseks mõeldud.

Ribide laienemine kilbiks muutis ka varaste kilpkonnade elustiili. Loomade keha muutus palju jäigemaks, samm lühemaks ja liikumine aeglasemaks.
„Ribide roll nii liikumises kui ka hingamises on väga oluline ja seetõttu ei varieeru nad eriti palju,“ sõnas Lyson. „Ribid on üsna igavad luud. Nii vaalade, madude, sauruste, inimeste kui peaaegu kõigi teiste loomade ribid on ühesugused. Ainsaks erandiks on kilpkonnad, kelle ribid on palju muutunud ja moodustavad suurema osa kilbist.“