Kosmoselendudel kriips peal? Salapärane sündroom rikub astronautide silmi
80 protsendil astronautidest ilmneb pikematel lendudel salapärane tervisehäda, mis võib segi lüüa inimkonna plaanid tulevikus inimesi kosmosesse, s.h Marsile läkitada.
Koljusisese rõhu tekkeline nägemiskahjustus (ingl VIIP ehk visual impairment intracranial pressure syndrome) on nime saanud levinuima hüpoteesi järgi selle kohta, mis probleemi põhjustab.
Maal tõmbab planeedi külgetõmbejõud — gravitatsioon — kehavedelikke alla jalgadesse. Kosmoses seda aga ei toimu ning arvatakse, et seetõttu koljusse valguv lisavedelik avaldab ülemäärast survet ajule ja silmapõhjadele.
Spetsialistide hinnangul on VIIP levinud ja tõsine probleem. Selle tekkepõhjused pole aga siiamaani päris selged.
Hüpoteesi, mille kohaselt vedelik kosmoselennu käigus pähe koguneb, pole nimelt katseliselt kontrollitud. Kosmos on ainulaadne keskkond, mida kosmosesse reisimata on võimatu matkida, ning seni pole ükski mitteinvasiivne tehniline lahendus antud komistuskivi kompenseerimiseks piisavalt täpne.
Ehkki NASA on võtnud eesmärgiks läkitada inimesed Marsile juba millalgi 2030. aastatel, leiavad uurijad, et enne seda tuleb VIIP-i paremini tundma õppida. Tegemist võib olla esimese märgiga suurematest ohtudest, mida mikrogravitatsioon ehk kaalutuselähedane seisund inimkehale kujutab.
See, mida me tolle sündroomi kohta veel ei tea, on astronautidele jätkuvalt suurimaks ohuks.
Nii veider, kui see ka ei tundu, on ainus võimalus sündroomi põhjalikumaks uurimiseks veeta rohkem aega mikrogravitatsioonis. Mida kauemaks saadame inimesi kosmosesse, seda rohkem saame uusi teadmisi.
Üks VIIP-i ohvritest on endine astronaut, 65-aastane John Phillips, kes peab end nüüdisajal kõige tavalisemaks prillidega pensionäriks.
Enne lendu rahvusvahelisse kosmosejaama ISS aastal 2005 oli ta aga alati harjunud olema kõige teravama pilguga inimene seltskonnas — selline, kes igas autos esimesena maanteesildilt teksti välja loeb.
Phillips märkas nägemishäireid umbes keset missiooni, mis vältas aprillist oktoobrini. Lennule järgnenud arstliku ülevaatuse käigus avastati, et mehe nägemisteravuse koefitsient oli kuue kuu jooksul kahanenud 1,0-lt 0,2-le.
Ehkki see võttis umbes pool aastat aega, läks Phillipsi nägemine pärast Maale naasmist veidi paremaks — nägemisteravuse koefitsient kasvas 0,2-lt 0,4-le ja on viimased 11 aastat seal püsinud. Ilma prillideta eks-kosmoselendur aga sõidukirooli istuda ei tohi.
Nagu paljud teisedki astronaudid, väidab ka Phillips ometi, et ei vahetaks kosmosereisi-kogemust kaotatud nägemisteravuse vastu tagasi.
