1991. aasta on jäänud paljudele meelde mitte niivõrd Toompeal ja Moskvas toimunud võimuvõitlusega, vaid pigem just sellega, et kaubandus lagunes koost, elementaarseid toiduaineid polnud enam isegi talongi eest saada, palju ei puudunud, et Eestis oleks lahti läinud täieulatuslik näljahäda. Isemajandav Eesti, mis 1. jaanuarist 1990 ka tegelikult kehtis, polnud majanduskorrana aga veel jalgu alla saanud, majanduskrahh tuli meile kaela ikkagi otse Moskvast.

Nõukogude võim oli teatavasti vaba kaubanduse asendanud plaanimajandusliku varustamiskorraga, mis paraku tähendas vaid seda, et oli mõningaid kaubastuid ja nendele kuuluvaid kauplusi, kelle varustatus kaupadega oli hea, mujale tuli defitsiitsed kaupu aga vaid jaokaupa ja enamasti müüdi see otse leti alt müüjate tuttavatele. Ka 1990. aasta lõpus käisid nn majanduskuritegude vastu võitlemise osakonna töötajad kauplustes ringi ja uurisid, mida just kaupluste ladudes, mitte lettidel hoiti. Kuid süüdi polnud tingimata kaupmehed, sest kogu plaanimajanduslik varustamisüsteem lonkas mõlemat jalga. Ja kolhoosikord oli jõukamatestki põllumajanduspiirkondadest tootlikkuse minema peletanud.

Nõukogude rubla oli kunstlikult kõrgel hoitud, aga tegelikult sisuliselt maksejõuetu raha. Kaupade hindu hoiti kunstlikult madalal, makstes vahe kinni kõrgete naftahindade najal. Kuid nafta hind maailmaturul langes 1980. aastatel järsult, kutsudes esile ka NSV Liidus hiiglasliku eelarvedefitsiidi.

Pavlovi refleks ... ehk reform

Samal ajal trükiti aga uut raha järjest juurde ja selle tegelik ostujõud kahanes veelgi kiiremini. Ja nii tuli NSV Liidu uuel peaministril Valentin Pavlovil 1991. aasta jaanuaris järjekordne idee - uus rahareform - suurema nimiväärtusega kupüürid korjati käibelt, vormiliselt spekulantide karistamiseks, tegelikult kaotasid aga oma säästud just kirsturaha padja alla korjanud pensionärid. Rahareform viidi ka Eestis läbi jaanuaris 1991. Tulemuseks paraku majanduspaanika vallandumine rahva hulgas.

Hindade vabaks laskmine oli samal ajal paratamatu, kuna polnud enam valuutatulusid, et moonutatult madalaid hindu säilitada. NSV Liidus juhtis hinnapoliitikat plaanikomitee juures asunud hinnakomitee, mis isemajandavas Eestis küll kaotati, aga peagi loodi asemele kohalik hinnaamet. Kuid kabinetivaikuses bürokraatide paika pandud hinnad ei kajastanud majanduslikke fakte.

Sügisel 1990 korraldati küsitlus, mille kohaselt ligi kaks kolmandikku rahvast polnud rahul puuvilja ja kohvi kättesaadavusega, enamik tundis puudust ka kalast, jahust, makaronidest ja munadest. Kõige paremini olid kauplused varustatud margariingiga, kuigi tegemist polnud sugugi tänapäeva margariinidega võrreldava määrdega. Talongimajandus kehtis juba enamiku kaupade puhul, kuid 56 protsenti ostjatest kurtis, et neil pole õnnestunud osta talongidega ette nähtud kaupa. Jahu, makarone, mannat ja riisi nappis isegi talongide ajastu alguses.

Septembris 1990 kadus riiklik dotatsioon liha- ja piimasaadustele, mis põhjustas kohese hinnatõusu, paraku veelgi rängema vähenemise toodangunumbrites. Eesti puhul võimendas kriisi veel see, et paljude kolhooside-sovhooside toodang läks otsekokkulepete korras idaturule, jättes Eesti tarbijad lihtsalt kaubast ilma. NSV Liidu viljasaak aga vähenes 1990-1991 aastaga koguni kolmandiku võrra, Eestis veerandi.

Äripäev tegi 1990. aasta sügisel ka kokkuvõtteid, mida liha- ja piimatoodete hinnatõus kaasa tõi. Veiseliha nõudlus vähenes kolm korda, nõudlus läks üle pigem sealihale. Keeduvorsti populaarsus kahanes kaks korda. Piimatoodete tarbimine jäi siiski samaks, ka võile polnud turul aseainet.
Nende talongide eest sai suhkrut

1991. aasta alguseks oli pidev hinnatõus juba üleliidulise hinnareformi kandev osa, piimasaaduste hinnad kerkisid jälle, tõsteti ka rongipiletite hindu. Suhkru hinda tõsteti kogu liidus. Eesti hinnaamet tõstis ka Flora ja Orto toodete hindu, kuigi enamik siinsetest hinnatõstmistest olid vaid vastus üleliidulisele hinnatõusule.

Kuid Toompeale ilmus peamiselt venekeelne rahvamass, kes süüdistas hinnatõusus vaid Eesti valitsust. Algas nn streigilaine, peamiselt üleliidulistes tehastes Eestis. Kuid näiteks Venemaal, Komi aladel, oli juba avalikult näljahäda lahti, vastuseks peatati seal tööstuskaupade toimetamine ülejäänud NSV Liidu osadele, kuni toidukaupade varustamine jälle paraneks. Ja Venemaal oli ka 1992. aasta kriis veel sügavam kui Eestis.

Hinnad vabaks

2. aprillil 1991 tõsteti aga hindu järsult, kuna ametlikult lasti hinnad Eesti turul ka vabaks, lubades samal ajal siiski elanikele kompensatsiooni. Palgad tõesti ka kerkisid, kuigi oluliselt aeglasemas tempos. Ja kes oli juba defitsiitset kaupa riikliku jaehinnaga kätte saanud, võis seda turul edasi müües tohutult kasumit teenida. Spekulatsioon on termin, mis iseloomustas nõukogulikku majandusmudelit, kuigi süüdi oli siiski kogu majanduse tootmisvõime puudumine, mis põhjustas defitsiiti ja sellega lausa õhutas varastama. Väheseid kaupu, mille hind ei muutunud, olid preservatiivid, aga neid polnud ju praktiliselt üldse saada.

Suhkrust tekkis suur puudus, kuna paanikas rahvastik ostis seda halvemate päevade ootuses kokku. Hinnatõuski seda paanikat vähendada ei suutnud. Aprillis 1991 teatas Päevaleht, et järjekorrad toidupoodides püsivad, kusjuures ka nn eliitkauplus, algselt välismaalastele imetlemiseks avatud Tallinna Kaubahall osteti kõigest talongikaubast tühjaks. Poest polnud saada suhkurt, jahu, isegi võid, osteti kõike mida saada oli ja tagavaraks, polnud vähe neidki, kes juba suure Venemaa eeskujul kodus kuivikuid hakkasid valmistama, vahendas Päevaleht toona kaubahalli direktori Vaike Pillovi sõnu.

Oma süü oli ka kolhoosikorral, kuna 1991. aasta esimeses kvartalis vähenes lihatoodang Eestis 22 protsenti, piimatoodang 16 protsenti, munatoodang viis protsenti. Roheline sibul kadus müügilt, redist polnud näha, salatilehti ilmus müügile haruharva, põllumehe tahtmine töömahukaid asju toota kadus järsult. Küll kasvas endiselt tarnimine üleliidulisse fondi, liha laiale Venemaale vedamisel ületati plaani lausa 123 protsenti, piimaga 106, munade puhul 120 protsenti.

Kogu kaubandus Eestis tegeles vaid defitsiidi jagamisega, sest suurmajandeid lihtsalt Eesti turg ei huvitanud. 1. juulil 1991 kadus aga riiklik kokkuostusüsteem, mis tähendas paraku seda, et toidukaupadega varustatus kannatas veelgi rängemini. Põllumajandustoodang vähenes kõrgemaid hindu oodates järsult. Hinnad olid küll vabad, mis pidanuks tarbimist vähendama, aga kasvas hoopis ostjate paanika, mustadeks päevadeks valmistumine. Üleliidulised tarneahelad aga lakkasid toimimast, jättes veelgi enam kohalike varustajate õlgadele.

Veel septembris 1991, kui Eesti kaupluselettidel haigutas tühjus, vedas ETKVL näiteks 15 000 tonni kartulit Moskvasse, 3000 tonni Kirgiisiasse (Kõrgõzstani) ja Tadžikistani, tuhat tonni Aserbaidžaani, vaid 8000 tonni jäi Eesti turule. Novgorodi veeti samal ajal 6000 tonni kartulit. Kartulite toodang Eestis vähenes aga 1991. aastal ligemale 40 protsenti, seda juba sügaval kolhoosiajal. Teraviljakriis oli aga juba ette näha, kui kevadel 1991 kaks kolmandikku põllumaast sööti jäeti. Maareform alles kogus hoogu ja peremehe puudumine andis ka põllumajanduses tugevalt tunda.

Kurki poes ei olnud

1991. aasta oktoobris käis konjunktuuriinstituut mööda kauplusi ja tuvastas, et või on siiski müügil 96 protsendis kauplustest, hapukoor 90 protsendis, kanamunad 78 protsendis, kartul näiteks 49 protsendis kauplustest. Viinereid müüdi vaid 24 protsendis, kondita sealiha vaid kümnes, ja kurki vaid neljas protsendis kauplustest. Isegi piim muutus juba defitsiitseks kaubaks, kuigi seda ju tagavaraks osta ei saa, tootjad eelistasid aga valmistada pigem piimapulbrit ja seda otse lattu. Kaheksast Tallinna kauplusest vaid kolmes müüdi veiseliha, Pirita ja ABC-5 kaupluste lettidel puudus liha üldse. Tallinna Kaubahalli kaup oli kõige kallim, aga inimesed, kes juba varastest hommikutundidest alates hiigelpikas järjekorras seisid, ostsid sellegi ära.
Oktoobris 1991 müüdi kurki vaid neljas poes sajast.

Rubla väärtus aga langes pöörases tempos, samas kui Eesti Pank ja Edgar Savisaare valitsus ikka veel vaidlesid oma rahale ülemineku korra üle. Moskva küll vihastas tõsiselt, kui Eesti Pank viis läbi sisuliselt kohaliku rubla devalveerimise (juba 1991. aasta märtsis), aga rublal oligi mitu erinevat väärtust ja ükski neist ei vastanud tegelikkusele. Vajadus hinnatõusuga sammu pidada ajas ka palgatõusu kontrolli alt välja, samal ajal süvenes aga sularahakriis, palgad tõusid küll Eestis kiiremini kui mujal NSV Liidus, inflatsioon oli Eestis samuti kiirem kui mujal. Hüperinflatsioonist nähtavasti siiski rääkida ei saa.

Ja siis saabus bensiinikriis, vastusena ilmselt just sellele, et toiduainete vedu Eestist Venemaale vähenes ja vahetuskaubana Eestisse toodava kütuse tarnimine vähenes sama järsku. Kütusekriis oli oktoobris-novembris 1991 juba täielik, bensiini sai vaid valitud kohtadest ja eraisik jäi üldse ilma. Venemaa oli aga iseseisvunud Eesti vastu sisulise kütuseblokaadi kehtestanud, taustaks oli aga ka naftatoodangu järsk vähenemine kogu NSV Liidus aastail 1988-1995, põhjustades kütusekriisi süvenemise kogu Venemaal.

1991. aastaga oli elu Eestis läinud 3,3 korda kallimaks, kusjuures toiduainete hinnad kerkisid kolm korda, tööstuskaupade hinnad enam kui neli korda, palga ostuvõime kahanes aga järsult. Piima toodang oli 1991. aasta jooksul vähenenud veerandi võrra.

Tuhat varast Kaubahallis

Tallinna Kaubahall (praegu Rimi Aia tänaval) võis aga 1991. aasta lõpus teatada veel omapärasest teisest rekordist, ühe aastaga tabati kauplusest juba tuhat varast, kes kaupa hõlma all välja üritanud viia. Vargil käis igasugust elementi, mehi, naisi, lapsi, vene sõdureid, isegi mõni Eesti politseinik jäi kaupluses vargusega vahele. Kuritegevus kasvas üldse järsult, 33 protsenti 1990. aastaga võrreldes, selgelt nõukogudeaegse mentaliteedi najal.

1992. aasta jaanuaris tuli valitsusel isegi vabade hindade olukorras viia talongide peale juba ka elementaarsete toidukaupade leiva, piima, või ja juustu müük. Vähemalt leiba oli jälle õhtuni saada. Inimesed olid aga juba harjunud pikkade osturetkedega, et lõpuks teab-mitmendast kauplusest lõpuks vajalik kraam kätte saada.

Samas pidid inimesed teadma täpselt kauba saabumise ajal poe järjekorras seista, õhtuks olid leivad juba tavaliselt kivikõvad ja piim kippus ka ruttu riknema.

1992. aasta jaanuaris oli toidukriis Eestis kõige rängem, tootjad valmistasid kaupa aga pigem lattu, kui turule. Samal ajal nõudis Edgar Savisaare valitsus ülemnõukogult endale erivolitusi, eriolukorra kehtestamine läks ka lõpuks läbi nii, et venelastest saadikud toetasid Savisaart, Eesti parteid marssisid aga ridamisi valitsusest välja. Savisaar oli sunnitud jaanuaris 1992 ameti maha panema.

Rahaturg Eestis hakkas aga rahunema alles üleminekul Eesti kroonile (juunis 1992) tehtud otsustega, ka tootjate usaldus Tiit Vähi valitsuse vastu oli nähtavalt suurem kui Savisaare ajal. Bensiinikriis kestis aga veel kuid.Eesti elas aastail 1990-1994 üle kuni 38-protsendilise majanduslanguse, kuigi 1992. aastal olukord kaupluste varustamisega paranes, avanes ka võimalus väliskaubanduseks lääne turgude suunas.

Hinnatõus ju Eestis sellega ei lõppenud, edasised kriisid ilmnesid hoopis sellega, et tööpuudus hakkas Eestis kerkima, ilmnes krooniliste üürivõlglaste ja kodutute probleem, aga see on juba järgmise ajastu teema.