Marsi koloniseerimise võimalik viga kunstiteadlase vaatevinklist
ESA arhitektuuriosakonnas tänavu kevadel kaitstud magistritöö valmis teemal „Kohaspetsiifiline kolonisatsioon: isemajandav elamise üksus Marsil“. Oma magistritöös toob Kangilaski välja, et suure tõenäosusega jõuab inimkond esimeste mehitatud Marsi baasideni 10-15 aasta jooksul. Peamiselt on teadlaste huviorbiidis planeedi pinnasekihtide uurimine geoloogiliste protsesside mõistmiseks, pinnases leiduva vee ja jää uurimine ning eluvormide või varasema elutegevuse jälgede otsimine.
Kuid kõige olulisema põhjuse, miks Marsile saata just inimestest uurimisrühm, on sõnastatud NASA veel ühe suure uurimiseesmärgiga: koguda punase planeedi koha piisavalt teavet, et luua inimestele soodne elukoht. Seda informatsiooni ei saa aga helilaine aeglase levimise tõttu näiteks raadio teel juhitavate robotite abil koguda. Marsi kui elukeskkonna uurimine eeldab, et inimesed ise katse-eksituse meetodil olukorda analüüsivad ning ümbritsevast tagasisidet annavad.
Marsi uurimisjaam peab töötama kui uute arhitektuurivormide katselabor, mis aitab leida just sellele planeedile sobilikud ruumid ja vormid. Esimesed teadlased asuvad Marsil tööle kõrgtehnoloogiaga varustatud „koobastes“, otsides ja katsetades, millist arhitektuuri on ellujäämiseks tarvis ning millised ehitusvõtted sobivad Maa gravitatsiooniväljast kolm korda nõrgemasse Marsi välja.
Vajatakse Marsi-arhitekti
15 aastat aga on tegelikult väga lühike aeg tervikliku süsteemi ja uuele planeedile uurimisjaama rajamiseks. Probleem on selles, et inimeste Marsile viimise missiooni ruumilised otsused tehakse praegu üldjuhul üksnes tehnoloogilistest kriteeriumidest lähtuvalt. Sel põhjusel võib Marsile üsna kiiresti kuhjuda stiihiline ja organiseerimata arhitektuuriobjektide väli, mis oleks Rem Koolhaasi kirjeldatud prügiruum, junkspace, kõige ehedamal moel.
Selle vältimiseks peaks Marsile loodav teadusbaas koosnema moodulitest, mida saab aja jooksul ja vastavalt vajadusele kokku liita või lahutada nii, et ruumi terviklikkus ei kannata. See süsteem peab olema võimalikult paindlik, lõplikke lahendusi peab saama kohandada planeedi maastiku ja baasi eripärale.
Arhitekti ülesanne on luua marslastele planeerimise tööriistad, ruumi organiseerimise keel, mille sõnavara asukad ise uusi ruumilahendusi luues täiendama hakkavad. Teadusbaasi ruum peab olema pidevalt arenev süsteem. Algselt jäikadest, Maalt toodud moodulitest kokku pandud baas „kasvatab“ laienemise käigus juurde aina paindlikumaid ruume. Esimestele, elutähtsatele moodulitele lisanduvad töö- ja eluruumid nagu kasvuhoone või jõusaal, mille saab kas mehaaniliselt kokku monteerida või pneumaatilisi põhimõtteid kasutades konstrueerida.
Uued arhitektuurivormid leitakse juba Marsi materjale kasutades ning kohapealset protoarhitektuurilist vormikeelt kõrgtehnoloogiliste võimalustega sidudes. Nii tekib ainulaadne ruumi katselabor, kus teadusbaas ehitatakse üles kohapeal. Arhitektil pole võimalik kohatundlikku ruumi seda paika külastamata kavandada, ruumilooja roll on sekkuda baasi terviklikkuse loomisse, et tagada selle kestlik areng ning näidata suunda tõeliselt isemajandava koloonia poole.
