Kuidas mõõka neelatakse (see pole osav silmapete)
Mõõganeelamine pole lihtsalt osav silmapete — vilunud tsirkuseartistid tõepoolest torkavad mõõgaterasid suu kaudu vähemalt 40 sentimeetri sügavusele enda keha sisemusse. Selle muljetavaldava soorituse saladus peitub söögitoru sulgurlihastes.
Mõõganeelamise iidse kunsti entusiastid õpivad aastaid oma muidu kontrollimatud kehalisi reflekse tahtele allutama.
Kõigepealt tuleb neil võitu saada okserefleksist. Enamasti alustatakse sõrmede sagedasest kurkutoppimisest, kuid kasutada saab ka abivahendeid nagu lusikad, pintslid, kudumisvardad või plasttorud; neile järgnevad sageli traadist riidepuud. Kurguvalu ja kõripõletik on mõõganeelajate hulgas levinud kutsehaigused.
Mõõk peab esiteks läbima söögitoru sulgurlihase — lihastest rõnga söögitoru ülaosas, mida kasutame röhitsedes, süües, oksendades jne.
Seejärel peab mõõganeelaja oma keha niimoodi painutama, et mõõgatera läheks südamest mööda. Viimaks tuleb terariist suruda läbi söögitoru alumises otsas asuva söögitoru ja mao vahelise sulgurlihase.
Need lihased pingulduvad tavaliselt inimese tahtest sõltumatult. Tänu neile püsib mao sisu maos ega tungi tagasi kurku. Nende lihaste nõrgestamise üks soovimatu tagajärg on pahatihti maohappe tagasivool ja kõrvetised.
Intensiivse treenimise tulemusel suudavad mõõganeelajad söögitoru sulgurlihaseid tahte jõul avada, nii et mõõga tera saab mao sisse tungida. Mõned mõõganeelajad on rääkinud, et nad isegi ei tea, kuidas nad seda teevad — vajalikud lihased lähevad eriti intensiivse keskendumise tagajärjel ise lõdvaks.
Vilunud mõõganeelaja suudab korraga kurku ajada rohkem kui ühe terariista. 2009. aastal püstitas maailmarekordi mõõganeelaja Red Stuart, kes hoidis korraga kõris 52 mõõka.
Loomulikult on mõõganeelamine äärmiselt ohtlik harrastus. Üheainsa vale liigitusega võib mõõganeelaja endale kõrisse augu torgata või muul moel siseelundeid vigastada.
Kui seda aga õigesti teha, kujutab mõõganeelamine endast mõttejõu uskumatut võitu keha talitluste üle.
