Positiivne üllatus: osooniauk Antarktika kohal ilmutab esimesi kahanemismärke

Rohkem kui 30 aastat pärast seda, kui teadlased esimest korda atmosfääri kaitsvas osoonikihis Lõunapooluse kohal auku täheldasid, on see viimaks hakanud ilmutama märke paranemisest, teatasid uurijad juuni lõpus.

Septembris sooritatud mõõtmised näitavad, et mulk osoonikihis on pärast 2000. aastat kahanenud rohkem kui nelja miljoni ruutkilomeetri võrra, s.t umbes India subkontinendi või poole Ameerika Ühendriikide suuruse ala jagu, vahendab LiveScience.

Uurijate hinnangul on osoonikihi taastumisele kaasa aidanud freoonidest ehk klorofluorosüsinikest pärineva kloori hulga kahanemine atmosfääris. Need keemilised ühendid, mida omal ajal kasutati laialdaselt aerosoolides, keemilises puhastuses ja külmkappides, keelustati Montréali protokolliga, millele maailma riigid 1987. aastal osooniauku parandada lootes allkirjastasid.

„Nüüd saame olla kindlad, et meie astutud sammud on suunanud planeedi paranemise teele,“ kuulutas töö juhtiv autor, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi MIT atmosfäärikeemik Susan Solomon. „Me saime neist [s.t freoonidest] jagu ning nüüd oleme tunnistajateks planeedi reaktsioonile.“

20–30 kilomeetri kõrgusel Maa pinna kohal laiuv osoonikiht kaitseb planeeti Päikese kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Kolmest hapnikuaatomist koosneva osooni molekulide loodusliku kihi hõrenemist võib põhjustada kokkupuutumine teatud kemikaalidega, näiteks freoonidega.

Hõrenenud osooniga piirkond e nn osooniauk avastati 1985. aastal, kui teadlased märkasid, et osooni koguhulk Antarktika kohal väheneb, kuigi andmestik võimaldab seda mõõta 1979. aastast, olemas oli auk juba 1976. Osooniaugu suurus muutub aastaajuti, kuna selleks, et kloor saaks osoonimolekule hävitada, on vaja erilisi tingimusi, selgitas MIT teadlane ja uurimuse kaasautor Diane Ivy.

Kloor lammutab osooni ainult siis, kui paistab valgus ja atmosfäär on polaarstratosfääripilvede ehk pärlmutterpilvede moodustumiseks piisavalt külm. Need pilved ongi pinnaks, millel kahjulikud kloorireaktsioonid toimuda saavad.

Niisiis algab osooni hõrenemine igal aastal augusti lõpus, kuna just siis väljub Antarktika talvest, ja oktoobri alguseks on osooniauk saavutanud maksimaalse suuruse.

Uurijad rõhutasid, et osooniaugu täieliku sulgumiseni läheb veel kaua aega. Osoonikihti hõrendavatel molekulidel on väga pikk eluiga ning uuringus osalenud teadlaste hinnangul kulub täielikuks paranemiseks veel mitukümmend aastat.

Osooni hõrenemine on aga mõjutanud selgelt näiteks nahavähi sagenemist.

Võidurõõm on ennatlik

Näiteks paisus auk 2015. aastal peaaegu rekordiliste mõõtmeteni. Mullu aprillis toimunud Calbuco vulkaanipurse Tšiilis tõi nimelt kaasa osooniaugu tõsise laienemise, märkis uurimuse kaasautor, Colorados tegutseva USA riikliku atmosfääriuuringute keskuse teadlane Douglas Kinnison.