Jupiteri värvikat polaarvalgust on pildile püütud varemgi, kuid kuu aega väldanud igapäevased vaatlused Hubble’i kosmoseteleskoobiga on võimaldanud teadlastel kokku panna virmaliste teket ja arenemist kujutava aegvõtte-video.
„Need virmalised on väga vaatemängulised ja võib-olla kõige aktiivsemad, mida näinud olen,“ rõhutas Hubble’i kosmoseteleskoobi vaatluste põhjal Jupiteri polaarvalgust uuriv Inglismaa Leicesteri ülikooli teadlane Jonathan Nichols. „Jääb peaaegu mulje, nagu tervitaks Jupiter peatselt orbiidile jõudvat sondi Juno piduliku ilutulestikuga.“
Virmalised katavad suuri piirkondi planeedi poolustel ning on Euroopa kosmoseagentuuri ESA Hubble’i teleskoobi uurimisrühma kinnitusel sadu kordi energilisemad kui virmalised Maal. Maa virmalisi tekitab Päikeselt lähtuvate laetud osakeste, nn päikesetuule vastastikmõju Maa magnetvälja ja atmosfääriga. Jupiterilgi tekitavad virmalisi osakesed, mis saabuvad Päikeselt, aga lisaks ka ühelt planeedi kuudest — Iolt. Jupiteril on uskumatult tugev magnetväli ning erinevalt Maast ei lakka virmaliste vehklemine Jupiteril mitte kunagi.
Nichols ja kolleegid kasutavad Hubble’i kosmoseteleskoopi virmaliste vaatlemiseks ultraviolettvalguses ja päikesetuule mõjude analüüsimiseks. Uurimissond Juno tuiskab praegu läbi sellesama päikesetuule ning mõõdab selle parameetreid, märkisid uurijad pressiteates.
Hubble’i töörühm viis samasuguseid virmalise- ja päikesetuule-vaatluseid läbi uurimissondiga Cassini 2000. aastal.
Esmakordselt täheldas Jupiteri virmalisi sond Voyager 1; pärast seda on neid uurinud mitmed observatooriumid.
Sond Juno jõudis Jupiterini 4. juulil, mil lülitusid sisse põtkurraketid, mille abil Juno pidurdas ja end planeedi orbiidile paigutas. Kokku teeb Juno 20 kuu vältel 37 täisringi ümber Jupiteri, lennates kitsas tsoonis pilvetippude ja planeeti ümbritseva kiirgusvööndi vahel. Pärast missiooni lõppu sooritab Juno 2018. aasta veebruaris surmasööstu Jupiteri sisemusse.
