Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kuulsa Vanemuise teatri mitu erinevat kodu

Täna siirdume juttudega tagasi Tartusse ja räägime sellest, kuidas linna ühe sümboli, Vanemuise teatri kodusaal ja asukoht on ajast aega rohkelt liikunud ja muutunud.

Laulu- ja mänguselts Vanemuine loodi rahvusliku ärkamiseaja tuules Johann Voldemar Jannseni juhtimisel 1865. aastal. Neli aastat hiljem korraldati seltsi eestvedamisel Tartus Narva mäel esimene üldlaulupidu. Vanemuise teatri ja eesti rahvusliku teatrikunsti sünniks loetakse aga Lydia Koidula "Saaremaa onupoja" lavastamist mängu- ja lauluseltsis Vanemuine 24. juunil 1870.

Esialgu tegutses teater Vanemuise selts majas Jaama tänav 14. Täna asub selle kaunis klassitsistlikus hoones laulupeomuuseum. Pärast tulekahju 1903. aastal tuli seltsil hakata uusi ruume otsima.

20. sajandi algust tuntakse ajaloos Tartu renessanssina, kus Jaan Tõnissoni toimetatud Postimehe eestvedamisel sai Emajõe-linnast taas eesti rahvusliku liikumise keskus. Selle perioodi üheks suursündmuseks kujunes 1906. aastal keset linna Aia, nüüdse Vanemuise tänava ääres uue juugendstiilis teatrihoone ja suveaia avamine. Aasta hiljem ehitati ka kõlakoda. See oli eestlaste esimene päris oma teatrimaja. Arhitektiks soomlane Armas Lindgren, kes projekteeris mõned aastat hiljem Tallinnas Estonia teatrimaja (ehitati aastal 1910-1913).

Teise maailmasõja puhkedes, 1939. aasta septembri alguses avas president Konstantin Päts endise linnaarhitekti Arnold Matteuse projekti järgi ehitatud Vanemuise funktsionalistlikus stiilis uus suur pöördlavaga teatrisaal.

Tartu südalinna ilmestanud uhke teatrimaja hävis 1944. aasta augusti lõpus. Põlesid ka kõik naabruses olevad hooned.

Koduta jäänud teater kolis suurest majast 1,2 kilomeetri kaugusele samuti Vanemuise tänava äärde aastail 1914-1918 ehitatud endisesse Saksa Käsitööliste Seltsi teatrimajja (arhitekt Arved Erichhorn). See ilus juugendlik teatrimaja põles aga 1978. aastal, kuid taastati õnneks 1990. aastaks. Praegu tuntakse seda Vanemuise väikese majana.

Arnold Matteus koos Nikolai Kusminiga joonistasid aga 1940. aastate keskel sõjas põlenud suure teatrimaja taastamisprojekti, kuid käiku seda paraku ei lastud. Vanemuise võimsad tahmunud müürid seisid veel pikalt keset lagedat südalinna. 1959. aasta mais varemed õhiti. Hävitatud hoonel asunud kaks metallist suurt teatrimaski on aga tänaseni säilinud Elva kalmistul näitleja Leopold Hanseni hauamüüril.

Hävinud maja kohal avati 1967. aastal teatrimaja ja kolm aastat hiljem kaasaegne kontserdisaal. Ehitusprojekti aluseks võeti 1957. aasta konkursi võiduprojekt, mille olid koostanud Peeter Tarvas, August Volberg ja Uno Tölpus. Sajandivahetusel läbis kontserdisaal koos suure majaga põhjaliku kapitaalremondi, mille käigus tehti ka ümber- ja juurdeehitustöid. Väikese maja kapitaalremont oli aastal 2012-1014. Täna on suure maja teatrisaalis 700 ning kontserdisaalis 900 istekohta, väikese maja saal mahutab aga üle 400 inimese.

Alates 2001. aastast on Vanemuisel mängupaigana kasutusel ka Emajõe kaldal asuv Sadamateater. Lasteetendusi tehakse Teatri Kodus mänguasjamuuseumi hiljuti renoveeritud Lutsu 2 majas vanalinnas.
Selline sai lühidalt Vanemuise arhitektuurilooline lugu, teatri panus eesti kultuurilukku väärib aga omaette raamatut.

Järgmisel laupäeval räägime Tallinna Tornide väljaku muutumistest ajas.