Vampiiriks hakata on ohtlik: vere joomine võib inimese tappa

Nüüdisajal, mil vampiirid on tänu neist rääkivate romaanide, filmide ja telesarjade menule üldsuse huviorbiidis, võivad mõned teist huvi tunda, kas vampiiri kombel elades oleks inimesel ka tegelikult võimalik hakkama saada.

Tuleb välja, et vere imemine pole pelgalt põnevusromaanide pärusmaa. Näiteks tungis 19 aasta vanune teksaslane Lyle Bensley 2011. aastal ühe naisterahva korterisse ja hammustas teda kaelast. Tegu polnud armastajatevahelise buduaari-rollimänguga; Bensley väitis, et on sajanditevanune vampiir, kes vajab elus püsimiseks verd. Naisel õnnestus põgeneda ja politsei kutsuda ning isehakanud vampiir Lyle võeti kallaletungis süüdistatuna vahi alla, vahendab LiveScience.

Väga väikestes kogustes — mitte rohkem kui paari lusikatäie kaupa — ei pruugi patogeenidest, s.t arvukatest vere kaudu levivatest haigustest vaba vere neelamine inimesele suuremat häda teha. Kõik muu on aga vaieldamatult ohtlik.

Üllatav võib tunduda tõik, et veri joodaval kujul on tegelikult toksiline. Organismi sees, kehapiirkondades, kus see voolama on mõeldud — südames, veresoontes jne — on veri elutegevuseks hädavajalik, kuid selle seedimisega on sootuks teine lugu. Mõistagi on kõikidel toksiinidel kahjulik annus ning õige väike kogus mürki ei pruugi veel tervist kahjustada, aga mida rohkem verd juua, seda suurem on oht.

Kuna veri sisaldab palju rauda (ja kuna organismi jaoks on ülemäärase raua väljutamine raske ülesanne), ähvardab kõiki regulaarselt verest toituvaid loomi raua üleannus. Ehkki rauda vajavad elamiseks kõik loomad (ja tegelikult peaaegu kõik elusolendid), võib see suurtes annustes olla toksiline. Raua üledoos, mida nimetatakse hemokromatoosiks, võib põhjustada mitmeid ainevahetushaiguseid ja tervisehädasid, nende hulgas maksakahjustusi, vedeliku kogunemist kopsudesse, dehüdratsiooni, madalat vererõhku ja häireid närvisüsteemi töös.

Erinevalt inimestest on verd seedivatel loomadel hematokromatoosi ennetamiseks välja kujunenud spetsiaalsed seedemehhanismid. Näiteks kirjutab Katherine Ramsland oma raamatus „Vampiroloogia“ (The Science of Vampires, 2002), et „vampiirnahkhiir“ e suur-vereimeja (ld Desmodus rotundus) vajab tohututes kogustes verd, et toota piisavalt hemoglobiini, mis kopsudest hapnikku kehakudedesse laiali transpordib. Ometi on verega manustatava raua hulk reeglina suurem kui nahkhiirte loomulik rauavajadus, mistõttu on neil arenenud eriline eritusprotsess. Allaneelatud veri suundub seedetorru, mis on kohastunud sellest toitaineid eraldama. Trakti lähem uurimine annab mõista, et nahkhiirte seedetoru vooderdab limaskest, mis takistab raua ülemäärast imendumist vereringesse.

Inimene pole aga vereimeja-nahkhiir. Kuna inimestel pole raua väljutamiseks spetsiaalseid mehhanisme arenenud, võib verega liialdamine meid tappa.