Spioonikaamerad: hämmastav tehnoloogia ammu enne digifotode ajastut
Poola Rahvavabariigi polkovnik Ryszard Kukliński kummardus ühel 1974. aasta vihmasel hommikul oma kabinetis ülisalajase materjali kohale, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
See oli Nõukogude kõrgete ohvitseride jaoks mõeldud salajase tuumakindla varjendi projektid. Just sellest ehitisest pidi juhitama Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO) maade vägesid juhul, kui peaks puhkema Kolmas maailmasõda.
Varjendi kavandatavat asukohta ja sügavust ning selle seinu, lagesid ja amortisaatoreid puudutavaid üksikasju hoiti kõige rangemas saladuses. Kui lääs suudaks need rajatised sõja ajal sihikule võtta, oleksid Nõukogude Liidu ja tema Ida-Euroopa satelliitide sõjalised operatsioonid halvatud.
Projekti varjati nii kiivalt, et kui Nõukogude kindralstaabi ülem kindral Viktor Kulikov läks Poolas ehitatavat varjendit inspekteerima, lendas ta seal läheduses olevasse sõjaväebaasi ja pani selga tsiviilriided, enne kui ehituspaika sõitis.
Poola kindralstaap määras Kukliński varjendi projektiga tegelema. Ent Kukliński polnud lihtne polkovnik.
Juba mõne aasta eest oli ta alustanud sajalast koostööd ameeriklastega, edastades neile arvukaid salajasi dokumente nii Poola armee kui võimaluse korral ka teiste VLO maade, eriti Nõukogude Liidu militaarplaanide kohta. Ta mõistis kohe, et ka sõjaaegse staabivarjendi detailsed andmed pakuvad USA luurele suurt huvi.
Salajaste materjalidega ei tohtinud keegi üksinda jääda, kuid keskendumisvajadust ettekäändeks tuues saatis Kukliński oma kabinetist välja ohvitseri, kellelt ta plaanid saanud oli.
Ta pani ohvitseri lahkumise järel ukse kinni, ent aga ei keeranud seda lukku, teades, et see ärataks kahtlust. Seejärel asetas Kukliński dokumendid enda ette, toetas küünarnukid lauale ja hakkas oma pisikese spioonikaameraga neid pildistama. Ta oli tööga peaaegu valmis saanud, kui uks äkitselt lahti paiskus.
Kukliński tõstis pilgu ja samal hetkel kui ta ohvitserile silma vaatas, tõmbas ta parema käe rusikasse, et fotoaparaati varjata. Siis surus ta käe taskusse ja vahetas seal kaamera välgumihkli vastu.
Samal hetkel vajutas ta vasaku käe teisse taskusse, võttis sealt sigareti ning pani selle sujuva ja loomuliku liigutusega põlema. „Kuulge,“ ütles Kukliński ohvitserile, „see on tõepoolest keeruline. Ma ei tea, kas ma oskan sellega midagi peale hakata.“
Oma spioonikarjääris oli Kukliński sel hetkel sissekukkumisele kõige lähemal. Veel kauaks ajaks valmistas nii talle kui ka USA luurele muret küsimus, kas kabinetti tormanud ohvitser mõistis, millega Kukliński oli ametis olnud.
Ent midagi ei juhtunud ning Kukliński pääses. Lisaks omaenda kiirele reaktsioonile võlgnes ta tänu ka ameeriklastelt saadud üliväikesele fotoaparaadile, mis jäi ohvitseril lihtsalt märkamatuks.
Ameeriklased olid Kuklińskile luuramiseks üle andnud kaks fotoaparaati. Esimene neist oli Olympus, mis meenutas harilikke poes müüdavaid fotoaparaate, aga selle kassetid mahutasid kaks korda rohkem fotofilmi kui tavaliste mudelite omad.
Teine aparaat, mida USA Luure Keskagentuuri (CIA) arhiivimaterjalide põhjal Benjamin Weiseri poolt kirjutatud raamatus „Salajane elu“ nimetatakse Tubkaks, oli aga veelgi erilisem.
See kaamera oli CIA mikrofotograafia-alaste edusammude musternäide. Aparaat oli nii väike, et see mahtus ära pastapliiatsi otsa sisse või võtmerõnga kinnitusse. Seetõttu oli selle maskeerimiseks väga palju võimalusi.
Üks luureametnik, kes teadis, kuidas Kukliński merd armastab, tegi ettepaneku paigutada ta Tubka sekstanti. Lõpuks sai see pandud välgumihklisse, sest Kukliński oli kõva suitsetaja. Maskeeringu vahetamiseks saatis CIA oma agendile hiljem täiendavaid varjeseadmeid.
Avalikest allikatest on siiani raske leida kõnealuse Tubka kaamera täpsemat kirjeldust. Teada on vaid, et see pildistas pisikestele filmirullidele, mida Kukliński ameeriklastelt sai ning dokumente täis pildistatuna neile tagasi andis.
Sel viisil saatis ta läände kümneid tuhandeid äärmiselt sajalasi dokumente, lekitades muu hulgas ka Poola võimude plaani kehtestada mässulise ametiühinguliikumise Solidaarsus murdmiseks riigis sõjaseisukord.
Mõne aasta eest avaldas CIA muuseum aga väikese ülevaate agentuuri spioonide poolt kasutatud kaameratest. Nende seas on nn minipunkti kaamera (Minidot camera), mida agentuur seostab just Külma sõja aegse spionaažitegevusega.
See äärmiselt miniatuurne kaamera jäädvusta s A4-formaadis dokumendi negatiivina, mis polnud palju suurem punktist selle lause lõpus. Sellist pisinegatiivi oli lihtne ära peita riigist lahkuva kulleri asjadesse. Väidetavalt olevat punktisuurusi negatiive kleebitud ka legaalse postiga saadetavate kirjade teksti ehtsate punktide asemele.
Miniatuurne kaamera võis pildistada nii miniatuursele filmirullile kui ka väikesele filmikettale, millelt ilmutatud negatiivid hiljem välja lõigati. Neist negatiividest suurendati eriseadmete abil dokumentide loetavad
koopiad. Võimalik, et Kuklińskile antud kaamera tugines just minidot-süsteemile. 1970. aastatel reaalses spionaažis kasutatud kaamerad olid tehniliselt tõenäoliselt täiuslikumad kui praeguseks avaldatud eksemplarid.
CIA muuseumi avaldatud kaameravalikus leidub veel mitmeid huvitavaid aparaate, nende seas on aukohal ka Eestis sündinud leiutaja Walter Zappi loodud ning algselt Riias toodetud minikaamera Minox.
