Forte mänguarvustus: Stellaris (PC) – tiba toores, kuid siiski vägev suutäis kosmosestrateegiat
On ju firma tuntud eelkõige Crusader Kingsi, Europa Universalise ja Hearts of Ironi sarjade loojana. Ja kosmosega pole neis mängudes midagi pistmist – ikka ajalugu, ja seda enamasti üsna detailses ja läbimõeldud võtmes.
Nii küsisin endalt, kas mitte ei lähe poisid tallama võõrale kamarale? Pealegi veel sellisele, kus titaanid juba ees toimetavad.
Olgu aktuaalsetest nimetatud vaid mõned enim kiitust saanud: Stardocki Sins of a Solar Empire või sama ettevõtte Galactic Civilizations, mille kolmas osa kiiduavaldustega aasta eest ilmus, samuti Amplitude Studiosi Endless Space või Code Force’i Distant Worlds – vast üks detailirikkamaid kosmilise sõjakunsti ja majandamise mänge üldse.
Tundub siiski, et Paradox võttis teadliku riski ning laias laastus võib Stellarist nimetada õnnestumiseks.
Ära on kasutatud see, mis on toiminud mainitud Crusader Kingsi, Europa Universalise või Hearts of Ironi puhul, pika ajalooga kosmosestrateegiažanrist on jällegi näpatud kõik see, mis on alati toiminud ja ilma milleta ei saa – ressursside majandamine, ilmaruumi uurimine, sõjalaevastike ehitamine, teadustöö ja üht-teist veel, et anda mängule vajalik kosmiline mõõde ja tunne. Viimasest aga allpool.
Paradoxi n-ö firmamärkide kasutamine kätkeb endas korraga nii nõrkust kui ka tugevust. Nõrkus võib nimelt peituda selles, et mäng võib kõnetada eelkõige Paradoxi toodangu austajaid.
Samas julgen pidada just Stellarist teoseks, millest alustada antud tootja loominguga tutvumist – nimelt eristab seda suurt, galaktilise tsivilisatsiooni arengule, majandusele, sõjandusele, teadusele ning sise- ja välispoliitikale, kogu galaktika ülemvalitsuse ümber toimuvale võimuvõitlusele keskenduvat kosmilist seiklust planeedi Maa ajaloole keskenduvatest suguvendadest üks oluline tõik.
Kui kõigi kolme varem nimetatud Paradoxi mängusarja – CK, EU või HoI – ükskõik mitmenda osa peensuste õppimiseks kulub minimaalselt mitu kuud tõsist tegevust (tegelikult aga paar aastat), siis Stellaris on võrreldamatult lihtsam. Aga mitte lihtsakoelisem ega labasem!
On lihtsalt tunda, et aastaid tööd ühe mootori (nagu teisedki Paradoxi suurte sarjade tooted, nii jookseb ka Stellaris Clausewitz Engine’il) kallal on viinud tulemuseni, kus on saavutatud varasemaga võrreldamatu kasutajasõbralikkus ning juba pärast mõnda mängutundi hakkavad üha kosmoseimpeeriumi juhtimise nõksud toimuma sama loomulikult nagu hommikune hambapesu.
Kuid – ettevaatust! Nagu sedasorti suurtes ettevõtmistes ikka, peitub kuri kiusaja pisiasjades!
Sageli on selleks juhus, mille tulemusena sinu militaristlik-ksenofooblik sõjaline diktatuur leiab enda kosmilisest naabrusest demokraatliku ristiretke ihalejaid, orjandust ja segregatsiooni põlgavaid ning isikuvabadust hindavaid usufanaatikuid, kes on tagatipuks kiire õppimis- ja sigimisvõimega ning kelle laevad – oh õnnetust! – ei kasutagi erinevalt sinust ussiurgete kindlaksmääratud koridore, vaid suudavad läbida ruumi suvalistest punktidest, ilmudes su koduplaneedi alla saatanliku ootamatusega ja muutes mõttetuks pingutused, mida tegid enda meelest strateegilises punktis asuva tähesüsteemi kaitsmiseks. Ja kõik ongi läbi. Finito.
Ilmselt tuleb selline asi tuttav ette ka kõigile, kes kunagi mänginud Civ'i. Säärane ootamatus ongi omane mängudele, kus on vähe ette antud.
Ja see ongi vast suurim erinevus võrreldes Paradoxi ajalooliste strateegiamängudega, kus on võimalik aimata, millisel riigil on millised eduvõimalused.
Jah, saatusele on võimalik ninanipsu teha ja seda ka Stellarises. Selle eest hoolitseb mängu narratiiv. See, mis jääb puudu ajaloost kui suurest jutustusest, asendub siin sündmustega, millel on oma sisemine arenguloogika.
Nimelt on eriti Stellarise algusfaasis oluline roll uurimislaevadel. Need koperdavad aga kõiksugu põnevate planeetide ja neil leiduvate anomaaliate otsa, mida on võimalik eriprojekti korras uurida, võttes selleks samas ära riigi tippteadlaste piiratud aega – valikukoht.
Anomaalia uurimine avab vahel mingi loo – olgu selleks ammukadunud kosmoselaeva otsingud, mis võivad tipned seninägematult võimsa emalaeva leidmisega; või mingi kogu tsivilisatsiooni edaspidi õnnistava salavõime avastamisega või lihtsalt antud planeedile boonusmaavarade või –energiaressursi avastamisega.
See on põnev ja rõõmus toimetamine, mis eriti mängu alguses hoiab tegevuses – muidu tuleks lihtsalt oodata, et järjekordse rajatise ehitamiseks vajalik mineraalide ja energia hulk kokku tiksuks.
Ja muidugi viivad uurimislaevad kokku uute mõistuslike liikidega – muide, vahel ka mittemõistuslike liikide või ürgaja tasemel liikidega, keda on mängu kulgedes võimalik kas arendada ja edasi aidata või lihtsalt maha nottida.
Mängu moraalne vabadus, mis lubab orjastamist, genotsiidi, küüditamisi, sihilikku näljutamist, allutatud liikide ideoloogilist ajupesu ja palju muud põnevat, on täiesti šokeerivalt naljakas!
Liikide ja nende konkreetses mängus esinevate omaduste hulk on tohutu, sest mängu liigiloomemehhanism on Paradoxi firma vääriline – nimelt on võimalik kombineerida suurt hulka eri omadusi, mis annavad tulemuseks individuaalseid erisusi, mis on peaaegu et kordumatud ulatudes ultramaterialistlikest absolutistlikest monarhiatest kollektivistlik-ksenofiilsete otsedemokraatiateni jne.
Huvitav on ka üksikisiku roll – jälle üks Paradoxi firmamärk. Nimelt on Stellarises tähtsal kohal uurimislaevade kaptenid, riigi peateadlased, planeetide kubernerid, maavägede kindralid ja kosmosevägede admiralid ning muidugi riigijuht ja – monarhia korral – tema järeltulija.
Ka neil on kõigil oma isikuomadused ning oma tasemed, mis kogemuse omandades kasvavad. Ja muidugi on neil ka eluiga. On teadusi, mille avastamine võimaldab seda kasvatada, kuid siiski on nad surelikud.
Ja oh seda häda, kui siis mõni kogu impeeriumile vajalike omadustega riigimees peaks otsad andma! Ahjaa, ja nii neid kui kõiki taevakehi, kosmoselaevu ja nende klasse, saab ümber nimetada!
Jah, Stellaris on ääretult rikas. Mäng on väljas olnud napilt üle kuu, juba on välja tulnud ka esimene, täiesti olulisi täiendusi andnud patch ning oodata on uusi.
Võib arvata, et nagu Europa Universalis IV või Crusader Kings II puhul, võivad tulevased mängu lisalapid Stellarise mingeid aspekte tundmatuseni muuta ning hetkel on selge, et täiendused on vajalikud.
Näiteks diplomaatia on hetkel üsna piiratud ulatusega ning teadusuuringute juhuslik laad vajaks ümbertöötlemist.
Kuid algus on hea ning tegu on kahtlemata teosega, mis loodetavasti rõõmustab kõiki kosmosestrateegiahuvilisi – ja kui nad pole seni Paradox Interactive’i loominguga kokku puutunud, siis nüüd on viimane aeg!
Stellaris
Platvormid: Windows PC (arvustatud), Linux, macOS
Ilmumisaeg: 9. mai 2016
Arendaja-tootja: Paradox
