Esmaabi Eestis aastal 1830: suust suhu hingamine ja klistiir aitavad iga häda korral

Rahvusarhiivi ajaveebis on ilmunud 1830. aastal Eestimaa kuberneri poolt publitseeritud esmaabi juhend, mis on mõeldud talupoegadele, et nood teaksid, kuidas õnnetusse sattunut aidata. On tänapäevaga sarnaseid soovitusi, aga on ka päris imelikke.

Nii tuleks peaaegu kahesaja aasta taguse juhendi järgi käituda sellega, kes on „ärauppunud“: „Puhu tal õhku suhu, olgu suuga, ehk toruga, ehk õlekõrrega, ja pigista vahest nina kinni. Pea kanget piiritust, ehk hõõrutud mererõikad, ehk ka läbi lõigatud sibulad nina alla, ja kudista teda sulega taga suus keele peal. Pane kaks lusika täit viina ehk natuke Salmiaki piiritust sooja vee sisse, ja lase seda taga otsast tema ihu sisse toru läbi ajada, mis klisteeriks hüütakse.“

Juhend sellega ümber käimiseks, kes külmunud on: „Võta temal riided pealt ära ja pane lund ehk ka peeneks tõugatud jääd ümberringi terve ihu ja pale peale, et aga nina ja suu paljaks jäävad. Kui pole ega lund ega jääd saada, siis pane teda suure küna sisse, mis külma vett täis, nõnda, et pale paljaks jääb ja et pea pisut kõrgemal seisab.“
Ääremärkusena lisatakse külmumispeatükis veel, et „suure kange külma sees ära uinu mitte magama, liiati mitte joonust peast.“

Vingumürgituse puhul soovitavad 1830. aasta nõuandjad taaskord muuhulgas seda, et võiks äädikaga segatud vett kannatanu „taga otsast ihu sisse ajada“. Lisaks antakse ka järgmised õpetussõnad ohtlikke gaasidega täidetud keskkonda sisenemiseks: „On sul midagi ühes keldris tegemist, mis kaua lukus seisnud, ehk pead sa väga sügava augu, ehk kaevu, ehk peldiku sisse alla minema, siis lase esite küünla tulega nööri otsas sees rippuda, enne kui alla lähed. Kui tuli ära kustub, ei kõlba sinul siis mitte sisse minna. Pane siis mõned õllevihud põlema ja viska neid sinna sisse. Pärast võid sa teist korda küünlaga katsuda, kas ta jääb põlema, või kustub veel ära, enne kui sinna ise julged alla lasta. Siiski võta ikka veel käsna, äädikaga kastetud, suhu, ehk seo omale rätid, mis äädikaga märjaks tehtud, ümber suu ja nina, kui sa alla laskud.“

Ka poodut tuleks taaskord klistiiri ja suust suhu hingamisega ellu äratada, neile aga, keda välk tabanud on, tuleks 1830. aasta nõuannete kohaselt anda juua teed viinaga. Kui kedagi on kõvasti pekstud, tulevad taaskord abiks kunstlik hingamine ja vana hea klistiir, sedapuhku tuleks inimesse sisestada midagi puljongilaadset ehk sooja vett õli ja soolaga.
Täismahus esmaabilehte näed Rahvusarhiivi kodulehelt. Palume tungivalt reaalsetes ohuolukordades neist nõuannetest mitte juhinduda.