Ülima Olendi kultus ehk kuidas prantslased uue riigiusundi leiutasid ja milleni see viis
Ülima Olendi kultuse (pr Culte de l'Être suprême) kehtestas Prantsuse revolutsiooni käigus jakobiinide juht Maximilien Robespierre ja usund loodi uue Prantsuse Vabariigi riiklikuks religiooniks.
Kultuse eesmärgiks oli tõrjuda välja nii katoliiklus kui ka konkureeriv uus usund - nn Terve Mõistuse kultus (Culte de la Raison).
Revolutsioon oli riigis kaasa toonud mitmeid radikaalseid ümberkorraldusi, kuid üheks suurematest muutustest seni katoliiklikul Prantsusmaal oli ametlik lahtiütlemine ristiusust.
Terve Mõistuse sekti liikmed ei kummardanud üldse ühtegi jumalat; nende juhtmõtteks oli pühendumine tervemõistuslikkuse (ratsionaalsuse) abstraktsele kontseptsioonile. Loobumine kõikidest jumalustest tundus kõrget moraali väärtustavale Robespierre’ile tülgastav. 1793. aasta lõpus mõistis Robespierre tervemõistuslased ja nende pooldajad teravalt hukka ning esitas oma nägemuse korralikust revolutsioonilisest usuliikumisest.
Peaaegu täies ulatuses Robespierre’i konstrueeritud Ülima Olendi kultus kuulutati ametlikult välja Prantsuse üleriigilise konvendi eel 1794. aasta 7. mail.
Robespierre uskus, et ratsionaalne mõtlemine on vaid vahend eesmärgi saavutamiseks ning et lõplikuks eesmärgiks on vooruslikkus. Ta otsis võimalusi liikuda lihtsakoelisest deismist edasi uue ja tema hinnangul ratsionaalsema jumalusele-pühendumise vormi poole.
Ülima Olendi kultuse juht-põhimõteteks olid usk jumala olemasolusse ja inimhinge surematusse. Ehkki need uskumused langesid kokku kritsliku doktriiniga, rakendas Robespierre need oma suurema idee teenistusse. Robespierre pidas vooruslikkuse all nimelt silmas teatud sorti kogukonnameelset, üldist voorust, mida ta omistas kreeklastele ja roomlastele. Taolist vooruslikkust oli võimalik saavutada vaid vabaduse ja demokraatia põhimõtetele aktiivselt truuks jäädes. Usk elavasse jumalasse ja kõrgemasse moraalsesse koodeksisse olid Robespierre’i osustusel pidevateks meeldetuletusteks õigluse olemasolust ja seega vabariikliku ühiskonnakorra toimimise seisukohalt esmatähtsad.
Robespierre mõistis oma usulistele alustele toetudes hukka paljude tema leeri mitte kuuluvate radikaalide ajendid ning tõi otseselt või kaudselt kaasa kristluse revolutsiooniliste väljajuurijate nagu Jacques Hébert’i, Antoine-François Momoro ja Anacharsis Clootsi hukkamised.
Uue riigireligiooni sisseõnnistamise korras kuulutas Robespierre Prantsuse vabariikliku ajaarvamise teise aasta kevadkvartali kolmanda kuu 20. päeva (1794. aasta 8. juuni) esimeseks riiklikuks Ülimale Olendile pühendatud pidupäevaks; edaspidi pidid vabariiklikud pidustused langema igale kümnendale päevale (Prantsuse vabariikliku kalendri puhkepäevale Décadi). Iga asula pidi tähtpäeva tähistama; Pariisi kavandati kõige mastaapsemad üritused.
Tõenäoliselt aitasid Ülima Olendi kultus ja talle pühendatud pidustused kaasa termidoorlaste riigipöördele ja Robespierre’i kukutamisele. Kui Maximilien Robespierre 1794. aasta 28. juulil giljotiini alla läks, minetas Ülima Olendi kultus igasuguse ametliku toetuse ja rolli avalikus elus. Ametlikult keelustas selle 1802. aasta 8. aprillil Napoleon Bonaparte kultuseid reguleeriva seadusega.
