Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Tallinna kesklinnas vulisenud müstilise Härjapea jõe lugu
Jõgi algas Ülemiste järve põhjatipust. Sossi mäel asus omal ajal mitu suurt vesiveskit, millest kasvasid välja vanad tööstused, ka Eesti vanim paberiveski, mis rajati aastal 1644. Kokku oli jõe ääres vähemalt kaheksa vesiveskit, mistõttu on Härjapead kutsutud Tallinna tööstuse hälliks. Just paberi- ja nahatööstused ja nende tekitatud suur reostus saidki jõele saatuslikuks.
Sossi mäelt südalinna suunas voolas jõgi 1925. aastal arhitekt Aleksandr Vladovski projekti järgi ehitatud sõjaväehaigla, tänase kaitseväe peastaabi hoone tagant. Sealkandis oli aga Härjapeal omal ajal mitu haru. Täna sealkandis asuvad tiigid on nähtav mälestus Härjapeast. Kõnealuse pargi ajalugu algab Rootsi ajal.
1655. aastal sai raamatukaupmees ja linnatrükkal Lorenz Jauch Härjapea jõe ääres obrokile maa, kuhu ta rajas Juhkentali (Jauchenthal, hiljem Joachimsthal) suvemõisa. Mõisa nimest Jauchenthal on tulnud tänane Juhkentali asumi nimi.
Pärast Eestimaa liitmist Venemaaga rajati 1715. aastal Juhkentali tänava lõppu, endise Juhkentali suvemõisa kohale mereväehospidal, aasta varem oli hakatud Peeter I käsul ehitama Tallinna sõjasadamat. 1827. aastal liideti mereväehospidal maaväehospidaliga. Sõjaväehospidal alustas tööd endises mereväehospidali kompleksis. Tänases kaitseväe peastaabi pargis asuvad vanimad hooned on ehitatud klassitsistlikus stiilis 19. sajandi alguses. Nüüdne kaitseväe peastaabi pääslahoone oli algselt sõjaväehospidali köök. Selle taga pisut allpool asusid omal ajal paremal pesuköök ja vasakul saun. Härjapea jõe sealne haru varustas vanasti nimetatud kolme hoonet veega.
Sealt edasi lookles jõgi Odra tänava joonel 20. sajandi algusest kuni 1970. aastateni asunud kitsarööpmelise raudtee alt Siselinna kalmistu suunas. Raudteevall on sealkandis tänaseni nähtav. Härjapea äärde jääb tänane Sidepataljoni, omaaegse Dvinski polgu kasarmute ala.
Jõgi voolas 1864. aastal avatud Vana-Kaarli kalmistu ja 1955. aastal jõeorgu ehitatud Kalevi (endise Komsomoli) keskstaadioni ning 1775. aastal asutatud Aleksander Nevski ning 1840. aastate alguses rajatud ja 1950. aastatel hävitatud katoliku kalmistu ehk Poolamäe vahelt. Kirjeldatud alal on jõe ürgorg siiani looduses selgelt eristuv. Nevski kalmistul asus teine tänaseks hävinud pühakoda. 1856. aastal Tallinna kaupmeeste poolt ehitatud kivist kalmistukirik põles 1944. aasta märtsis. Koos katoliku kalmistuga hävitati 1960. aastate alguses ka sealne ilus kivikabel.
Kalevi staadioni kanti kutsuti vanasti sealsete liivaluidete tõttu Tallinna Aafrikaks. Nii kandis tänane Võistluse tänav enne staadioni valmimist Aafrika tänava nime. Sealkandis asunud sõjaväe püssirohu- ja moonalaod elavad aga edasi Püssirohu ja Magasini tänava nimes.
Juhkentali tänavalt katoliku kalmistule kulgenud Kalmistu, praeguse Staadioni tänava lõpus asus Põhjasõjani katelsepaveski. See oli Tallinna rae poolt rajatud kateseppade tsunfti tarbeks. Hiljem ehitati katesepaveskiks ümber Ülemiste mäe all asunud paberiveski.
Linna keskhaigla taga Tiigiveski pargi kohal toitis jõgi omal ajal suurt paisutatud veskitiiki. Mülgastunud tiik aeti lõplikult kinni 1913. aastaks, kasutades selleks Estonia teatri vundamendiaugust saadud pinnast. Sinna rajati linnaaedniku Hans Lepa algatusel linna puukool ja kasvuhooned haljastuse edendamiseks. Pargi ühes servas, Herne tänava ääres asus alates 1913. aastast Kalevi spordiseltsi jalgpalliväljak.
Kahtlase seltskonna kogunemispaigana sai aga piirkond õige pea hüüdnimeks Päti- ehk Pasatskipark. 1962. aastal ehitati sinna Kalevi spordihall. Vanast veskihoonest on ümberehitatuna praeguseni alles viiluga Juhkentali tänava poole asuv ühekorruseline kivihoone (Juhkentali 11). Juba 13. sajandil tegutses seal vesiveski, mis kandis Tiigiveski nime ning kuulus Mihkli nunnakloostrile. Vesiveskis jahvatati tsistertslaste Mihkli kloostri jaoks Kuimetsa ja Nabala mõisatest toodud vilja. 1354. aastal ostis Tallinna raad selle veski kloostrilt ja andis selle möldritele rendile. Hiljem müüs raad veski nahaparkalitele, kes asutasid sinna valgenaha- ja seemisnahatöökoja.
Pärast Eestimaa liitmist Venemaaga rajati sinna 1716. aastal vee jõul töötav saeveski, mida kasutasid Tallinna sadamas asunud Admiraliteedi töökojad. Kõigepealt tuli unarusse jäetud ning osaliselt lagunenud Tiigiveski korda taha. Peagi toodi veskisse sisseseade Peterburist. 1727. aastal rajati sinna ka eraldi veskirattaga jahuveski. 1828. aastal omandas vesiveski uuesti Tallinna raad ning seal töötas 1843. aastani paberiveski ning seejärel 1886. aastani viljaveski. Hiljem kasutati hoonet Eduard Johansoni paberivabriku laona.
Tiigiveski juurest voolas jõgi üle Juhkentali tänava edasi mööda Keldrimäel asunud vana Pleekmäge, 1721. aastal Vene sõjaväelaste jaoks ehitatud Jumalaema Sündimise Kaasani pühakuju puukiriku tagant. Pleekmäe on oma nime saanud omal ajal sealsel jõeluhal kangaid pleegitanud linakangrute järgi.
Pärast kirikut andis jõgi tööd omaaegsele Lennuki tänava saunale, mille paekivist hoone asub tänase Mardi tänava ääres. Lennuki tänava joonest natuke Tartu maantee suunas tegi Härjapea pöörde üle tänase Liivalaia tänava ning jätkas oma teekonda mere suunas Maakri tänava ääres.
Täna kõrghoonetega palistatud city on ajalooline tööstusasum. Varasemalt asus seal jõe ääres nahaparkalite töökoda ja nende suruveski puukoore purustamiseks. 1877. aastal rajati seal nahavabrik, mis 1921. aastal sai nimeks AS Union. Nõukogude võim liitis 1940. aastal Unioni jalatsivabrikuga Globus. Uue ettevõtte nimeks sai kombinaat Union. Kommunaari nimi anti jalatsivabrikule nõukogude võimu poolt 1950. aastal. Traditsioonidega ettevõte sulges uksed eelmise sajandi lõpus. Osa Kommunaari hooneid on tänaseni Maakri tänava ääres alles (Maakri 19/21).
Maakri 23 kaunis juugendstiilis maja on aga ehitatud perekond Birki poolt Aleksander Jaroni projekti järgi 1910. aastal keemilise puhastuse ja värvimise töökojaks. Samas perekond oli seal ettevõtte rajanud juba 1820. aastal. Ka täna asub hoones büroopindade kõrval pesumaja.
Teine jõeharu suundus vanasti tänase Stockmanni kaubamaja, omaaegse vesiveski ja paberivabriku kohalt. Seal asunud Püha Johannese ehk Jaani Seegi veskit on esmakordselt mainitud 1279. aastal, kui veskit, „mis juba ammustest aegadest on seegile kuulunud“. Iidvanas veskis on jahvatatud vilja, tehtud püssirohtu ja paberit. 19. sajandi teises pooles sinna rajatud Eduard Johansoni paberivabrikust on täna alles vaid kunagise kõrge korstna alusmüür Liivalaia tänava ääres. Stockmanni kaubamaja ehitustööde käigus tulid 1990. aastatel välja keskaegse vesiveski jäänused, paraku need aga hävitati. 1970. aastate alguseni kandis tänase Liivalaia tänava kohal paberivabriku kõrval kulgenud kitsas tänav Paberi tänava nime.
Jõgi kulges mööda Kivisilla tänava (saanud nime Tartu maanteel asunud silla järgi) joont edasi Kompassi ehk Kompasna asumisse. Suur osa Kompasna vanast hoonestusest hävis 1944. aasta märtsipommitamises. Selle omal ajal mitmerahvuselise, vabade elukommete ja kõrtside poolest tuntud aguli südameks oli 20. sajandi alguses ehitatud uhke Kuremäe Pühtitsa kloostri Tallinna abikloostri kirik, mis asus 1960. aastani tänase Kannikese poe kohal Villem Reimani ja Gonsiori tänava nurgal.
Härjapea voolas kloostrikiriku tagant tänaseks linnapildist kadunud Kompasna ristirästi kulgenud 19. sajandist pärit puumajadega palistatud tänavatel, riivates ka tänast Villem Reimani tänavat. Viimased sealsed vanad puumajad lammutati 1970. aastatel.
Kui sööte täna saiakesi Narva maantee ääres Narva kohvikus, siis istute täpselt Härjapea jõel. Narva kohviku maja valmis enne Teist maailmasõda, põles 1944. aasta märtsis, taastati ja sai pärast sõda juurdeehituse.
Enam kui 400 aasta eest oli jõesuue Narva maantee joonest natuke põhjapool. Praegusel Pronksi tänava ja Narva maantee ristil võttis Härjapea endasse Mardi oja veed.
Mardi ojaga üheks saanud Härjapea voolas edasi mere suunas Jõe tänava joonel. Jõe tänava viimased vanad ühekordsed puumajad lammutati 1960. aastate alguses, et teha ruumi uutele suurtele tööstusettevõtetele. Punase RETi vabrikuhoone ehitati 1990. aastatel ümber panga-, Eesti Kaabli maja aga ärihooneks.
Lootsi ja Tuukri tänava nurgal asuva bensiinijaama kohal suubus Härjapea jõgi 20. sajandi alguses suurde kirde-suunalise suurde sadama kanalisse, mis sadakond meetrit teiselpool Uus-Sadama tänavat suubus omakorda Tallinna lahte. Sadama piirkonda kutsuti vanasti Uus-Hollandiks.
Reostunud jõgi kaeti 1914. aastal puust plaatidega, 1930. aastatel suleti aga tunnelkollektorisse. Tänavu jaanuaris avati Härjapea jõe infotahvel Kivisilla tänava ja Tartu maantee ristis. Lähitulevikus on kavas tähistada ka kultuurilooliselt olulised paigad Härjapea ürgoru kallastel.
Härjapea jõe ajaloost saate lugeda pikemalt värskelt ilmunud raamatus "Härjapea jõe saladus"
Järgmisel laupäeval räägime suurte muutuste lävel olevast Kopli liinide ajaloost.
