Uued meetodid naftareostuste likvideerimiseks

Igal aastal satub ookeanitesse miljoneid liitreid toornaftat. Senised koristusmeetodid on üsna vaevalised ja sisaldavad palju käsitsitööd.

Teadlased proovivad reostusega tõhusamalt võidelda robotite, bakterite ja nanotehnoloogia abil, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Naftapuurimise platvormi peamehaanik Douglas Brown täidab 2010. aasta 20. aprilli õhtul parajasti logiraamatut, kui äkitselt katkestab teda gaasilekke kime vilin.

Mõne silmapilgu pärast paiskab võimas plahvatus Browni vastu masinaruumi seina. Teine kärgatus kukutab talle kaela ruumi lae.

Kui mees end rusude alt vabastada püüab, silmab ta kolleeg Mike Williamsit. Veri otsmikuhaavast lahkamas, hüüab Williams, et nad peavad puurimisplatvormilt kuidagi minema pääsema.

Täpselt 36 tundi hiljem vajub 32 588 tonni kaalunud Deepwater Horizon vee alla. Sellele Mehhiko lahes asunud puurimisplatvormile sai saatuslikuks tulekahju, mis puhkes pooleteise kilomeetri sügavusest puuraugust kontrollimatult väljunud gaasi tõttu.

Deepwater Horizoni õnnetus on kõigi aegade üks ulatuslikemaid avamerekatastroofe.

Ehkki nii Douglas Brown kui ka Mike Williams jäid ellu, hukkus 11 nende kolleegi ning 650 miljonit liitrit toornaftat reostas suure osa Mehhiko lahest ja seda ümbritsevast rannast.

Õnnetus sundis aga teadlasi otsima senisest tõhusamaid meetodeid naftalekete likvideerimiseks ning merre sattunud hiiglaslike naftalaikude koristamiseks.

Lootustandvate kandidaatide hulka kuuluvad iseseisvad koristusrobotid, naftat veest eraldavad nanoosakesed ja looduslikud naftat neelavad taimekiud. Kõik need peaksid naftareostuse koristamise muutma tõhusamaks ja odavamaks kui praegu.

Uute koristamismooduste väljatöötamine on möödapääsmatu. Seni on naftalekete tagajärgede likvideerimiseks kasutatud aeglasi ja sageli üsna ebatõhusaid võtteid, mis pole aastakümnete jooksul eriti muutunud.

Tavaliselt keskenduvad koristustööd nafta kogumisele randadelt labidate ja ämbrite abil. Lisaks püütakse naftat põletada otse veepinnal, lagundada kemikaalidega ning koguda kokku laevade taha kinnitatud korjetraalidega.

Häda on selles, et naftakatastroofi korral levib nafta veepinnal kiiresti, moodustades suuri laike (ingl oil slicks) ehk õhukese naftakile, mis vett mööda edasi sirutub. Toornafta ei lendu nagu bensiin ning talub hästi lainetust, seetõttu võib naftalaik levida üle väga suure ala ilma tükkideks pudenemata

Naftalekke esimesed nähtavad ohvrid on suuremad mereelukad nagu linnud, delfiinid ja hülged. Ameerika Riikliku Eluslooduse Föderatsiooni ühe raporti kohaselt leiti 2014. aastal Louisiana osariigi rannikult tavalisest neli korda rohkem surnud delfiine.

Selle „saavutuse“ võib osaliselt kirjutada Deepwater Horizoni põhjustatud naftareostuse arvele. Mehhiko lahe põhjaosas suri 12 protsenti pruunidest pelikanidest ja 32 protsenti naerukajakatest arvatavasti samuti just nafta tõttu.

California ülikoolis 2014. aastal tehtud uuring kinnitas, et Macondo naftapuurkaevu ümbritsev umbes 3200 ruutkilomeetri suurune ala on rängalt reostunud naftatilkadega, mis on vajunud merepõhja.

Naftareostuse koristamise uudsetest võimalustest loe lähemalt juunikuu Imelisest Teadusest.