Maikuu Horisont kiikab kosmosesse, käib kuumas kõrbes ning heidab pilgu tulevikku
Horisondi mai- ja juuninumbri kaaneloos „Teadus maa ja taeva vahel” kirjutab astronoom Laurits Leedjärv maailma ainulaadsemaist ja kalleimast rajatisest – rahvusvahelisest kosmosejaamast, mis on olnud pidevalt asustatud juba enam kui 15 aastat. Artiklis vaadatakse lähemalt, mida põnevat kosmosejaama teadusprogrammis uuritakse ning millist kasu inimkonnal neist unikaalsetest uuringutest oodata on.
Pikemas intervjuus usutleb Horisont sel korral Tartu ülikooli majandusprofessorit ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaani Raul Eametsa. Hinnatud arvamusliider räägib majandusteadlase rollist ühiskonnas ning vastab muuhulgas küsimustele, mida meil Eesti majanduse hetkeseisu arvestades tulevikult oodata on. Meil on vaja oma majanduse ergutamiseks suuri ideid, leiab Eamets ning nimetab ühe sellisena Silicon Valley taolise rahvusvahelise innovatsioonikeskuse loomist.
Meditsiiniteaduste eesliinil toimuvat tutvustab Horisondi kevadnumbris geeniteadlane Kaarel Krjutškov. DNA mass-sekveneerimise tehnoloogia, mida alles kümme aastat tagasi teadusele esitleti, võimaldab täna avastada verest kasvajale iseloomulikke mutatsioone ja määrata tulevase beebi kromosoomihaigusi, kirjutab Krjutškov, kelle sõnul tõotabki järgmine läbimurre biomeditsiinis tulla pealtnäha vastandlikes valdkondades: loote sünnieelses testimises ja vähidiagnostikas, mille ühendav lüli on rakuvaba DNA ehk genoomne rämps.
Elamusi, mida pakub loodushuvilisele maailma kõige kuivem paik, Tšiili põhjaosas laiuv Atacama kõrb, kirjeldab 2008. aastal „kõrbete kõrbes” rändamas käinud bioloog ja ajakirjanik Indrek Rohtmets. Artiklist saab teada, miks Atacama kõrb nii kuiv on ning milliseid imelisi kõrbeasukaid võib sealsetel avarustel kohata .
„Mõtlemise masinavärgi” sari jätkub Hedvig Sultsoni artikliga „Paradoksaalse une funktsiooni otsingul”, milles uuritakse, millist ülesannet võib meie jaoks täita paradoksaalseks uneks ristitud unikaalne unefaas, kus magaja ajuaktiivsus meenutab pigem ärkvelolekut kui sügavat und.
Tavapäraselt saab värskest Horisondist lugeda „Kosmosekroonika” rubriiki ning „Sõna lugu”, milles tuleb sel korral juttu sõna „taevalaotus” eesti keelde tulekust. „Igameheteaduses” kutsutakse meid üles Shakespeare’i-aegseid tekste lugema; Kanuti meistrid räägivad „teadlastena kabinetis”, kuidas vanadele asjadele uut elu sisse puhuda. Uuenduskuuri on läbi teinud ka paar Horisondi senist rubriiki ja lisandunud on mitu uut. Koostöös teaduskeskusega AHHAA alustab ilmumist „Ahhaa!“-hetki pakkuv juturubriik.
Ajaloouurija Jüri Kotšinev lükkab käima meie idanaabri eripärasid tutvustava külje „Huvitav Venemaa“ ja räägib, miks Vene bojaarid pikki habemeid ja kasukaid kandsid. Eesti erinevates mäluasutustes varjul olevaid aardeid esitlev „Muuseumipärl” külastab sel korral kahte loodusmuuseumi, ning „Dokument kõneleb” tuletab meile meelde, et Eesti Vabariigil on tulnud oma ajaloos kord juba küllaltki arvukat pagulasseltskonda vastu võtta. Lisaks saab lähivaates imetleda grafeeniliblikaid, nautida Ilmar Trulli teadusluulet, lugeda Eesti laste jõuproovidest bioloogiaolümpiaadil ning ragistada aju täisruutude maatriksite leidmisel, ristsõna lahendamisel ning „Mälusärus”.
