Plahvatuslikud kokkupõrked Maa ja Päikese magnetväljade vahel (on nüüd ära nähtud)
Maad Päikesega ühendavat magnetvälja uurima lennutatud kosmoseaparaat võimaldas USA-s NASA Goddardi kosmoselennunduskeskuse teadlastel heita esmakordselt pilgu nähtamatu energiaplahvatuse, nn magnetilise taasühendumislahenduse sisemusse. Selliseid plahvatusi ilmneb kosmoses, piirkonnas, kus Maa magnetväli põrkub Päikese magnetväljaga.
USA kosmoseagentuuri uurijad selgitasid möödunud neljapäeval väljastatud pressiteates, et magnetiline taasühendumine on üks olulisematest kosmilise kiirguse allikatest ning et vastavate lahenduste tundmaõppimine võiks ühest küljest parandada inimkonna arusaamist meie väikest planeeti ümbritsevast keskkonnast ja teisalt aidata tõhusamalt tagada astronautide ja kosmoselennumasinate ohutust, mis nüüd, pikemate kosmoselendude ajastu künnisel, on üha olulisem. Vahendab Red Orbit.
Hoolimata sellest, et kosmiline vaakuum on märksa kvaliteetsem sellest, mida tekitatakse Maal laboratoorsetes tingimustes, leidub kosmoses palju väikseid osakesi ja sealne keskkond on äärmiselt aktiivne. Kosmiline ruum on energiast suisa tulvil ja koduks magnetväljade keerukale süsteemile, märkis NASA pressiteates. Mõnikord kaks magnetväljakogumit kohtuvad; selle tulemusel tekib plahvatuslik reaktsioon, mis väljendub magnetilise taasühendumisena (ingl magnetic reconnection event). Ümber joondudes teisendavad magnetväljad nimelt energiat kuumuseks ja laetud osakeste kineetiliseks energiaks.
Goddardi töörühm on nüüd nelja magnetosfääriuurimissondi (MMS, Magnetospheric Multiphase Spacecraft) abil esmakorselt vaadelnud magnetilist taasühendumislahendust seestpoolt. Ajakirja Science viimatises numbris ilmunud uurimuse autorid väidavad, et lisaks magnetvälja-energia osakeste-energiaks teisenemise täheldamisele õnnestus neil mõõta ka elektrivälja ja voolu tugevust. Töörühm järeldas tulemuste põhjal, et protsessi juhib suuresti elektronide füüsika.
Ehkki magnetiliste taasühendumislahenduste tagajärgi on mitmel kujul registreeritud kogu Päikesesüsteemis, polnud teadlastel enne MMS-sondide lendu õnnestunud nähtust vahetult vaadelda. Ühendriikides Texase osariigis San Antonios tegutseva teadusasutuse Southwest Research Institute kosmoseteaduste ja -tehnika osakonna juhataja Jim Burchi osutusel on MMS esimene taoliste andmete kogumiseks piisavalt täpne tehiskaaslane.
2015. aasta märtsis lennutati magnetosfäärisondide missiooni raames laotusesse neli ühesugust automaatsondi, mis lendavad püramiidikujulises paigutuses eesmärgiga koostada kõigest vaatlusalasse jäävast ruumiline kaart. Mullu oktoobris liikusid sondid läbi magnetilise taasühendumislahenduse, mis leidis aset punktis, kus Maa ja Päikese magnetväljad kokku saavad. Ehkki nähtus vältas lühikest aega, kõigest 25 sekundit, õnnestus NASA kosmosesondidel selle jooksul teha tuhandeid varem võimatuid vaatlusi.
