FORTE MÄNGUARVUSTUS: Uncharted 4: A Thief's End – just selline PlayStation 4 eksklusiiv, mida oleme pikalt oodanud!

Uncharted 4 üllatas mind isegi siis, kui olin eelreklaami põhjal üllatusteks valmistunud.

See on elevusttekitav teos, mis kasvab sarja harjumuspärasest kehast välja ning kostitab kulminatsiooniga, mis on küps ja põhjalik.

Teate, arvustajate jaoks on mängud, mis nende silma kogu teose kestel säravana hoiavad, väga harvaesinevad.

Me lõpetame ühe teose teise järel, läbime need tihti tuimalt, isegi väsinult, hinnates seda, mis mängurile meeldida võiks, mis mitte ja anname kokkuvõtva hinde. See on tahes-tahtmata konveier, kujuneb selleks paratamatult, võttes arvesse kui viljakas mängutööstus täna on.

Elevusetekitaja on tavaliselt eriline mäng, mis ennast ületab, mida arvustaja tahab isegi oma uneaja arvelt läbida, mille juurde ta peale selle lõpetamist uuesti tagasi tuleb, mille nimel ta unustab külmiku, lõunaeine ja skaibib juba enne lõputiitrite jooksmahakkamist mitmele sõbrale, kui erilise elamusega ta just kokku puutus ja kuidas Naughty Dog end taas ületanud on. Ma tegin seda kõike.

Aga alustame algusest. Või siis õigemini paigast kolmanda ja neljanda mängu vahel.

Lugu, mis ei jäta külmaks

Ajaloost huvituv aardeotsija Nathan Drake elab peale eelmisi kontemurdvaid seiklusi tuima seiklustevaba elu, tal on sõrmes abielusõrmus, juustes halli, näos kortsud ning kunagisi tormilisi sündmusi meenutavad vaid rohked artefaktid tema elumaja pööningul.

Asjad on rahulikumad kui Nathani hing ihkaks. Siis, ühel hilisõhtul, kui Drake paberimajandust korrastab, ilmub täiesti ootamatult välja inimene tema minevikust, Nathani vanem vend Samuel, keda on surnuks peetud ja kes ennast vahepeal eluohtlikku jamasse mässinud. Ainus väljapääs sellest on leida suurim piraatide poolt röövitud ja seejärel maamunalt justkui haihtunud mega-aare.

Varanduse leidmise suur lugu on siin kuldseks raamiks pisemate isikulugude ümber, mis arenevad omasoodu ning lahkavad erinevaid taustu, lubavad sarja ajaloos esimest korda pingelist õhkkonda ka väljaspool märulit.

Uncharted 4 ei ole nii tempokas (vähemalt esimestel tundidel mitte) kui eelnev triloogia, ja see on hea. The Last of Us kasvas nii märuli kui ka vaiksemate hetkede arvelt, nii ka Uncharted 4.

The Last of Us'i laenud on ilmselge ja õnnestunud valik. Neil Druckmann lavastajana on loogiline lahend valemis, kus sari aregut vajas.

Uus platvorm eeldab uusi väljakutseid. Täna eristab seda eelmistest osadest tugev motiiv tegelaste käitumise taga, inimlikult mõistetav ja lihtne lugu perekonnast ning tegelaste omavaheliste suhete lahkamine läbi tavapärasest enama ja rafineerituma vestluse.

See kaldub vaid üksikutel hetkedel pisikestesse ebausutavatesse meeleolukõikumistesse – ühel hetkel tapavad meie tegelased paarkümmed pahalast ja sekund hiljem arutavad eraasju, nagu poleks midagi erilist juhtunud.

Vaiksevõitu algusest ja dialoogirohkusest ei maksa end heidutada lasta. Kui asjad tasapisi unchartedilikult lendama, plahvatama ja purunema hakkavad, on see ikka ja endiselt tüüpiline vana hea Uncharted, mis haarab su adrenaliinivoos kaasa, paneb kiruma ja hüüatama.

WTF-momente kukub üksteise otsa, esineb üllatusi, loopöördeid, mis tõepoolest mõjuvad ja mida ma ette ei näinud, mitmed märulistseenid ületavad kõike varemnähtut ja mõnel juhul täiustavad seda, mis isegi varem muljetavaldav oli. Siin on paar lõiku, mille sarnast märuliluukeret on kasutatud ka sarja eelnevates osades ja mis uues teostuses näevad välja ägedamad.

Kui sündmuste käik kulminatsiooni eel ja epiloogi ajal veidi erineva ja ootamatuma pöörde võtab, siis on siin tunda, et Naughty Dog on sel korral juttu sarja lõpetamisest tõsiselt võtnud.

Ilmselt pole lõpplahendus, nagu Uncharted 4 meile pakub, paljudele meeltmööda. Rohkem meeldib vist neile, kes sarjaga algusest peale käsikäes olnud. Sest see liigub aladele, mis on tõepoolest selle mängu ja žanri jaoks korralikult kaardistamata. Aga on samas ka väärikas ja täiskasvanulik lahendus sellele, mis kunagi algas kergemeelse ja laheda seiklusena.

Ja nagu The Last of Us'i mõtlemapanev lõpplahendus, jääb ka see sinuga peale mängu lõpetamist mõneks ajaks, paneb mõtlema ja mõtteid välja ütlema.

Näitlejad Nolan North (Nathan Drake), Troy Baker (Samuel) ja Emily Rose (Elena) teevad siin kõik videomängu kohta äärmiselt tugeva rollisoorituse ja kui see mäng oleks film, ei jääks nad ka siis häbisse.

Neile kirjutatud dialoog on viisakas ja ilmselt on neile ka impro jaoks ruumi jäetud. Kohati on dialoog väga voolav, üksikutel hetkedel takistab seda veidi kulunud infovahetus, kui kaaslast mõne eseme lükkamiseks või pätika tegemiseks appi palutakse.

Kuldaväärt vaatepilt

Meile meeldib ilusaid mänge mängida, isegi kui me vahepeal teisi halvustavalt graafikahooradeks kutsume. Mulle meeldib.

Ilu ei ole ainult detailides ja minimalism või retropikslipilt võib väga mõjuv olla, aga tasemel detailsust ning püüdu fotorealismile ei saa eirata.

Meile meeldib detailsus ja fotorealism – seda immersiooni pärast. Me vajame erinevaid asju, mis meid teosega seoks, selle usutavamaks muudaks.

See, mida Uncharted 4 mängu kulgedes meie silmale pakub, on tänases päevas, siin ja nüüd, absoluutne silmakommide lagi. Liialdamata.

Mitte ainult rohked panoraamid, mis taustal elavad, aga kogu mitmekesine keskkond, mis seiklemiseks avatud. Selgeveelistest laguunidest luksusvilladeni, Šotimaa lumistest väljadest kaljuste surmasaarteni - üks vaatemäng ajab teist taga ja kokkuvõttes pole teist nii ilusat mängu Sony konsoolid varem näinud.

Ronib nagu ahv, aga mitte ainult

Platvormer on olnud alati sarja oluliseks osaks, aga see on jäänud suuresti sirgjooneliseks jookse-roni-hüppa afääriks, pisemate nurgatagustega, mis tavaliselt kogutavate pisiaarete peidukohaks.

Kui esimeste peatükkide ülesehitus on sarnane ja läheb lineaarsuse teed, siis mängu edenedes lubatakse meil külastada üha suuremaid ja vertikaalsemaid keerulisema tasemedisainiga alasid, mis on avatumad ning kus on võimalik tõepoolest avastama minna, ka “vales suunas”, ning mööda rada mis viib lõpuks tupikusse, mõne dokumendi või peidetud aardeni.

Isegi kui siin on vaid kaks teed, mis viivad ühte kohta, lisab see värvi järgmiseks mängukorraks või siis võimalusi mitmekihiliseks lahingupidamiseks.

Esimesteks avatumateks aladeks on Šoti mägismaa, ning seejärel Madagaskari loodus, kus Nathan, Samuel ja Sully maastikuautoga ringi sõidavad, võimalusega sõidukist alati lahkuda, et teele jäävaid ehitisi või loodust uurima minna.

Sealt edasi muutuvad mõned peatükid enamgi avatumaks – minu isiklikuks lemmikuks sai troopilistes vetes asuvas saarestikus toimuv aardejaht, mis lubab sul vabalt valitud järjekorras saarekesi külastada, kaljudel seigelda, sukelduda ja imekaunist keskkonda nautida.

Märulivabu hetki on siin mängus kuhjaga ja need töötavad hästi, on siis tegu avastamise või mõne tõsisema dialoogi või hetkega.

Ma ei väsi rõhutamast, kui palju oli selle avastamise juures neid momente, kus ma lihtsalt mõnel kaljueendil seistes pildistamisvõimalust otsisin, mängupuldi share-nuppu vajutasin ja arvustuse jaoks valmivat galeriid täiendasin. Ikka ja jälle. Neid pilte sai lõpuks ebamõistlikult palju ja nende vahel, mida kasutada, mida mitte, oli peaaegu võimatu valida.

Platvormeri mitmekesisemaks muutmiseks ning ahvi kombel ronimisele lisaks on mängu toodud haakekonksuga varustatud köis, mille abil suuremaid kuristikke ületada ning kaljunael, mille abil haagitakse end ronides teatud pindade külge.

Lisaks saavad meie tegelased end mööda kaldpindu libistada ja samas oma liikumistrajektoori veidi muuta, et siis õigel momendil mõnest äärest kinni haarata või kaljuveere all haigutavast tühimikust üle hüpata. Või ennast surnuks kukkuda.

Toredaks vidinaks on ka maastikuauto juures olev vints, mille abil sõidukit libedat maapinda pidi ühest punktist teise vinnata saab ning mis on vajalik mõne lagunevad struktuuri täielikuks lõhkumiseks.

Märul ei jää tulemata

Kuigi tulistamist on Uncharted 4-s vähem kui eelmistes osades ning seegi on kohati valikuline – sul lubatakse vastaseid hiilides maha võtta või neid täielikult ignoreerida – siis teatud hetkedel sellest siiski ei pääse.

Nii käsitsivõitluste kui ka tulistamise tempo on kiire, vastased on osavad ja piiravad sind võimalusel kiiresti ümber, vajalikud on pidev liikumine ja sinu käsutuses oleva arsenali kasutamine.

Hiilimisosa teostuse üle võib pisut kurta, kuna üks eksimus viib tavaliselt silmapilkselt selleni, et sul on turjal kogu piirkonnas liikuv vastastearmee. Nende eest on võimalik end taas ära peita, kui väga liikuv olla, aga üldiselt ei tasu see vaeva, sest sind avastatakse hiilimisel ilmselt uuesti.

Teine pisike kriitikanool käib varjesüsteemi pihta – see ei ole nii täpne ja kindel kui mulle meeldinud oleks. Mul õnnestus mitmel korral soovitu asemel valesse kohta peituda ja näiteks crushing-keerukustasemel tähendab selline eksisamm tavaliselt kiiret lõppu.

Märulile annab tuge tasemedisain ja seejärel on siin ridamisi võtmestseene, mis panevad su pikkadeks minutiteks plahvatuste, pidevalt muutuva keskkonna ja sulle kurja soovivate vastaste keskele – need võimsad momendid on samuti videomängudes harvaesinevad – mitte see, mis neis toimub, aga see, kui raevukatena neid kujutatud on.

Palju lisamaterjali

Uncharted 4 sisaldab rohkearvuliselt erinevaid mõistatusi, mis, tõsi küll, pole mõeldud mänguri lõksujätmiseks, aga loovad märuli ning platvormeri vahele vajalikke pause.

Lisaks on siin otsimist vajavat kraami kogu mängu ulatuses: 109 peidetud aaret, valikulisi vestlusi, dokumente ja märkmeid. Pluss erinevad filtrid mängu visuaalse tooni ning meeleolu muutmiseks, mängusisene pildistamissüsteem ja erinevaid pisemaid ja suuremaid boonuseid.

Kannatlikumad saavad minna crushing-keerukuse trofeed püüdma (see on mänguviis, kus meie kangelased paari kuulitabamuse tagajärjel surevad) ning kõige suuremaks lisaks on ühismäng.

Ma ei näe küll põhjust, miks Uncharted 4 vaid ühisosa pärast ostma peaks, aga üksikosast huvitatud mitmikmängusõprade jaoks on see võimalus mõned lisatunnid võistelda ja ehk ka pikemaks jääda.

Ühisosa laenab üksikmängu rikkalikku vertikaalse tasemedisaini ja lisab rohkesti lukustatud kraami, mida tasapisi, erinevaid mängu poolt seatud tingimusi täites, avada ning kasutada saab.

See on tehniliselt igati soliidne ja seda mängitakse hetkel palju, kuigi see piirdub täna vaid käputäie mänguviisidega. Siiski, Naughty Dog on lubanud, et ühisosa täiendused on tulekul (kokku neli erinevat DLC-d), käesoleval ja ka järgmisel aastal.

Uncharted 4 on aare

Ma lõpetasin 16 tundi kestunud teekonna ja olin selle juures mõned tunnid hiljem tagasi ning mängin nüüd crushing-keerukust läbisegi ühismänguga, leian kohti, mille esimesel korral maha magasin ning imestan, et suutsin endiselt, isegi hoolika otsimise järel mingeid asju mitte leida.

Crushing sunnib teisiti mängima, olukordi analüüsima, aga mitte väljakutse pole siin see, mis loeb. Uncharted 4 tõeline võlu peitub tema külluslikus pildis ning selles, kuidas ta mängija selle sisse seiklema sulatab.

See on kahtlemata just see PlayStation 4 eksklusiivmäng, mida me oleme pikalt oodanud ning selle kvaliteeti uskunud, tõeline väärtuslik aare täielikult kaardistatud mängusarja lõpplahenduseks.

Uncharted 4: A Thief's End
Autor: Naughty Dog, tootja: Sony Interactive Entertainment
Ilmumisaeg: 10. mai 2016
Platvorm: PlayStation 4
Hinne: 10/10