Püügisoovitus: kevadisele Emajõele haugi püüdma!
Üks kevadisi põnevamaid püüke on minna pärast keeluaega Emajõele paadiga haugi püüdma, näiteks Tartust allavoolu. Soovitan kasutada kajaloodi ja otsida huvitavat reljeefi: auke, rante, künkaid ja muid ebatasasusi, kus haugil on mugav ennast peita. Liiga kaua ühe koha peal seista ei tasu, oluliselt rohkem saab kala aktiivselt liikudes. Igas potentsiaalses kohas võiks püüda mitte üle 10–15 minuti. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et enamikel juhtudel ei ole mõtet passiivset haugi välja meelitada üritada, lihtsam on edasi liikuda ja otsida aktiivset kala.
LANDID JA VÄRVID. Soovitan söödavaid silikoonvõdikuid, näiteks Keitech ja selle analoogid. Võdiku suurus võiks jääda 3,5 ja 5 tolli vahele. Võdikut võiks rakendada tšeburaška (tinapea ilma konksuta) ja kaksikkonksuga. Tina raskust on raske soovitada, see oleneb voolu kiirusest, sügavusest ja kala aktiivsusest. Tavaliselt peab tinapead vahetama igas püügikohas, sest sügavus muutub. Ühes kohas sobib näiteks 18 g, järgmises kohas peab aga panema juba 25 g. Tihti meeldib haugile, kui kasutatakse võimalikult kerget pead, millega saab veel põhja kätte. Kerge pea eelis on see, et lant hõljub rohkem, mitte ei lange kiiresti põhja.
Haug võtab tavaliselt langemise pealt, mitte mööda põhja lohisevat peibutist. On ka erandeid, mõnikord annab tulemusi ka konkreetsete olude jaoks selgelt liiga raske pea, kuid seda pigem harva. Kaksikkonksuga jääb lant rohkem põhja kinni kui üksikuga, aga kala kättesaamise tõenäosus on ka oluliselt suurem. Mina isiklikult jään pigem ilma landist kui kalast. Lantide kadumise vastu aitab ka hea landipäästja või piisavalt pehmed konksud, mida on võimalik sirgeks tõmmata. Kui rõhk on haugil ja koha või ahvenat püüda ei ole plaanis, siis soovitan kasutada terastrosse. Ise teen trosse kitarrikeelest, nii tuleb tross väga töökindel ega vea kunagi alt.
Landi värvivaliku kohta on raske midagi kindlat soovitada, ma ei ole eriti „värviusku“. Emajões kasutan palju rohelisi ja valgeid toone, aga see ei tähenda, et muud värvid ei tööta. Ma pole kogenud, et oleks selgelt näha, et haug sööb mingit kindlat värvi lante ja teisi ei söö. Pigem on see erinevus nii marginaalne, et ei tasu oma pead sellega liiga palju vaevata. Oluliselt rohkem mõjutab võttu landi suurus, mäng, raskus ja loomulikult püügikoht.
KATSETA! Tasub võimalikult palju eksperimenteerida ja proovida erinevaid variante, nii muutub ka püük huvitavamaks. Oleks ju igav püüda terve päev täpselt samamoodi - sama lant, sama mäng jne. Hoopis huvitavam on otsida selle päeva kõige paremat kombinatsiooni landist, püügikohtadest ja tehnikast. Päeva lõpuks on alati hea tunne, kui saad „süsteemile“ pihta, mitte et lihtsalt saad palju või vähe kala, aga miks nii juhtus, ei saa aru.
Haug on erinevatel päevadel erinevates kohtades ja tal võivad ka landieelistused muutuda. Tihti muutuvad olud ka päeva jooksul. Seetõttu on vaja aru saada, kus sel konkreetsel päeval haug istub, kuidas ta täna toitub ning milline on tema aktiivsus. Sportlik lähenemine kalapüügile erinebki paljude harrastajate lähenemisest selle poolest, et sportlaste jaoks on oluline toimuvast aru saada, mitte lihtsalt kala välja püüda. Kui kalamees õpib mõtlema ja analüüsima, paranevad ka saagid.
Lõpuks tahaksin soovitada, et ärge võtke liiga palju kala koju. Kui on suur kalaisu, võtke üks või kaks mõõduhaugi, mida jõuate ära süüa. Ei ole mõtet ahneks minna, pigem tundke rõõmu sellest, et kingite püütud kalale elu. Võtke kalale kaasa fotoaparaat ja kaal, siis ei pea kala koju viima ainult selleks, et teda pildistada või kaaluda.
Artikkel on ilmunud ajakirja Kalale! 2016. a mai-juuni numbris.
