Kaitseväe aastaraamatust: Venemaa psühholoogiline sõda
On hästi teada, et Venemaal on eraldatud rohkelt ressursse ja rajatud meediakanaleid selleks, et toimetada oma sõnumid kätte maailma avalikkusele, aga ka konkreetselt Eesti elanikele, ent samas suurt rolli täidab Venemaa enda sisemaine ajakirjandus. Kokkuvõtvalt on sellist meediasurvet nimetatud ka hübriidsõjaks, täpsemini peetud kõrvu muusuguse mõjutusega üheks hübriidsõja aspektiks. Venemaa propaganda mõjukust ei tasu üle dramatiseerida, aga kindlasti tuleb sellest teadlik olla, seda jälgida ja tundma õppida.
Mõjutustegevust lühidalt iseloomustada ei ole lihtne, sest tegu on kihilise ja selgete kontuurideta nähtusega. Esmajoones avaldub see meediakajastuste vaenulikkusena: Eestit süüdistatakse, laimatakse, probleeme võimendatakse, kohati kasutatakse lausvalet ja lugusid, mille side reaalsusega on parimal juhul unenäoline. Näiteks omistab 24. novembri Rossiskaja Gazeta Kaitseliidu ülemale brigaadikindral Meelis Kiilile üleskutse, et „igal endast lugupidav Eesti talumees peaks soetama koju granaadiheitja või vähemalt kuulipilduja“.
Rääkides Eesti kaitseväe asjadest, on Venemaa propagandaväljaanded olnud üsna tundlikud NATO tegevusele, olgu siis kõne all relvastuse eelpaigutus või ühisõppused. Rõhutatud on Ameerika sõdurite ja sõjatehnika viibimist Venemaa piirist loetud kilomeetrite kaugusel. Samuti on pingsat huvi pakkunud NATO hävitajate ja ründelennukite saabumine Ämari õhuväebaasi. Seoses Ukraina sõjaga tõusis möödunud aastal teravalt ja kõige kõrgemal tasemel üles tuumaähvarduse teema ja sellest ajendatud jutud kolmanda maailmasõja võimalikkusest. Siinjuures on tänuväärse panuse andnud ka Lääne ajakirjandus, sest kõige vahedamad kujundid on Venemaa meediatöötajad noppinud just sealt – võimalik, et mingit laadi infopesu käigus. Balti riikide puhul rõhutatakse, et konflikt Venemaa ja NATO vahel teeks Balti riikidest peamise sõjatandri.
Üldisematel teemadel on Venemaa Eestit traditsiooniliselt süüdistanud fašistlike meeleolude kultiveerimises. Möödunud aastal haagiti selle teema juurde pagulaskriisi kõrvalnähuna rassism, mille jaoks on küll ka Eesti ise kasutuskõlblikku materjali välja andnud. Veidi intrigeerival moel said jutud eestlaste loomuomasest rassismist seostatud venekeelse elanikkonna diskrimineerimise süüdistustega. Kõige üldisemalt aga kujutatakse Eestit ja teisi Balti riike nõukogude aja „hiilgusega“ võrreldes läbikukkunud ja perspektiivitute riikidena, kust inimesed välja rändavad, et otsida lihttööd teenindajatena, ning kus diskrimineeritakse vähemusrahvuseid ja puudub ajakirjandusvabadus.
Kõikide nimetatud teemade käsitlemisel torkab aga traditsioonilise kommunikatsiooniõpetuse taustal silma levitatavate sõnumite vastuolulisus. Ka Eesti kaitseväge puudutavates aasimistes leiab ühel ja samal teemal vastukäivaid argumente. Nii on NATO tegevust Balti riikides peetud suureks ohuks, millele Venemaa on sunnitud vastama kõige resoluutsemal viisil, teisalt ei loobuta kinnitustest, et NATO kontingendi kohalolule vaatamata oleks Balti riikide hõivamine soovi korral päevade küsimus. Eestit kujutatakse kord iseseisvuseta ripatsina Lääne organisatsioonide russofoobsete plaanide küljes, teisalt jälle leitakse, et Eesti ja teised Balti riigid ise püüavad hoida üleval teemat agressiivsest Venemaast, sest muidu ei pakuks nad enam maailmale mingisugust huvi.
Venemaa mõjutustegevuse analüüsimisel on olnud pöördemomendiks 2014. aasta lõpus ilmunud Peter Pomerantsevi ja Michael Weissi raport „Ebatõelisuse oht“ , milles esitati ideed, et Venemaa propagandas ei soovita edastada mingit konkreetset sõnumit ega veenda kedagi oma väidete õigsuses, piisab, kui Lääne auditoorium hakkaks kahtlema ka peavoolu meedias, omaenda valitsuse seisukohtades ja oma riigi tõsiseltvõetavuses. Ühtlasi on Venemaa meedial sel viisil olnud võimalik end Lääne jaoks kujutada kui uuriva ajakirjanduse lipulaeva, kes ei piirdu tavapäraste käibetõdedega, vaid hoopis sukeldub sügavamale ja „küsib rohkem“, nagu kõlab telekanali RT tunnuslause. Venemaa propaganda ükskõiksusest sõnumite täpse sisu vastu annab tunnistust ka möödunud aasta esimeses pooles avaldatud netitrolli ülestunnistus , mille kohaselt töötavad trollid kolmeliikmeliste tiimidena, mille üks liige teistele aktiivselt vastu väitleb, soovitavalt küll nii, et tema väited kõlama ei jääks. Seega on hübriidsõja tingimustes vastuväited sageli sõnumi loomulik osa ning katsed vastaspoolest valefaktide aktiivse kummutamise teel võitu saada, võivad ise muutuda propaganda osaks ja täita Venemaa kommunikatiivseid eesmärke.
Ülalöeldust tuleneb, et Eesti suunal on hübriidsõja doktriin ise üks psühholoogilise õõnestustegevuse sõnum. Just seetõttu on tähtis hübriidsõja ideed mitte liiga sõna-sõnalt võtta. Nii nagu arusaam sellest, et Lääne ja Venemaa vahel võib välja kujuneda uus külm sõda, on peamiselt Venemaa auditooriumile suunatud sõnum, millega püütakse jätta muljet, et Venemaa on sõjaline ja poliitiline suurvõim. Kindel on aga see, et üks mis tahes vaenuliku riigi võimaliku õõnestustegevuse eesmärk on ikka riikliku inforuumi lõhkumine ja usaldamatuse külvamine. Meie jaoks tähendab see, et kui jätaksime hirmust Venemaa meedia vastulöökide ees rääkimata jutud, mis on meile endale avalikus debatis olulised, viiksime tegelikkuses ellu sellesama mõjutustegevuse sihte.
