SÕJATANDRILT: Kesk-Aafrikas ja Liibanonis õpitud pehme jõud on meile kasuks tulnud
Kui 2014. aasta algus viis Eesti kaitseväelased Euroopa Liidu missioonile Kesk-Aafrika vabariiki (EUFOR RCA), siis 2015. aasta taaselustas kaitseväe jaoks ligi 20 aasta taguse ÜRO rahuvalvemissiooni (UNIFIL) Liibanonis. Iga missioonipiirkond on erinev ja toob lisaks uutele ohtudele kaasa ka uued kogemused.
Raske on alahinnata USA kunagise asekaitseministri Joseph Nye pehme jõu käsitluse mõju viimaste kümnendite lääneriikide julgeolekupoliitikale, mille kohaselt Nye järgi saab pehme jõuga eesmärke ja poolehoidu ning soovitud käitumist saavutada meeldivuse ja positiivsete eeskujudega kõrvuti n-ö kõva jõuga (majanduslikud sanktsioonid ja relvajõud), ja selle mõju lääneriikide viimaste kümnendite julgeolekupoliitikale on raske alahinnata.
Nye näeb ka ÜRO rahuvalvemissioone pigem esimese e pehme jõuna, mitte kõva jõuna, seda vaatamata sõjaliste vahendite olemasolule. Kuigi sinikiivrite pehme jõu mõju on ebaõnnestunud missioonide ja viimasel ajal järjest enam esile kerkinud väärkohtlemisjuhtumite tõttu oluliselt kahjustada saanud, on ÜRO praegu Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide kõrval siiski ilmselt suurim pehme jõu projitseerija maailmas. Seda eelkõige ühiskonda kaasavate algatustega, mida nii rahuvalveväed kui ka organisatsiooni mitmed agentuurid üle maailma ellu viivad.
Liibanonis, kus kogu aeg sõjategevust ei toimu, kuid ohud on sellegipoolest olemas, sõltub sinikiivrite edu suuresti pehme jõu kasutamisest, mis on omakorda seotud nii ÜRO missioonide humanitaarse tausta kui ka maailmaorganisatsiooni laiemate eesmärkidega nagu tervishoid, sh AIDS-i/HIV-i vastane võitlus, naiste võrdne kohtlemine (nii üksustes kui ka missioonipiirkondades laiemalt), puhta joogivee kättesaadavus, keskkonnateenused ja haridus, mille arendamine on ka paljude UNIFIL-i tsiviil-sõjalise koostöö algatuste (Civil-Military Cooperation e CIMIC) sisu. Nii saame rääkida relvajõudude pehmest kasutamisest.
Relvajõud toimivas riigis
Vaatamata sellele, et Liibanon on naaberriik Iisraeliga ametlikult endiselt sõjas, riigis on pea konstantne valitsuskriis, nõrk majandus ja terrorirühmitused, on Liibanon siiski toimiv riik – oma institutsioonide, valitsusasutuste, kehtivate seaduste ja kohalike elanikega, kelle suhtumine ÜRO vägedesse võib kohati väga erineda.
Pehme jõuga sõdimisel on Liibanonis kaks põhilist eesmärki: ühelt poolt arendada valdkondi, kus Liibanoni riik ise ei suuda piisavalt oma kohustusi täita ning näidata, et parem elu on võimalik. Teisalt aga aitavad tervishoiu ja hariduse ning teiste oluliste valdkondade edendamiseks elluviidavad tsiviilprojektid võita kohalike poolehoidu ÜRO vägedele, mis on oluline hakkamasaamise tegur.
Erinevate usukogukondade eelistuste ja meelsuste vahel vahet tegemine nõuab igalt sõdurilt väga head olukorrateadlikkust ja suhtlemisoskust, mis on sama tähtsad kui taktikaline väljaõpe ja kogemused.
Kõik see erineb oluliselt Afganistanist ja Iraagist ning seab relvajõudude kasutamisele mitu piirangut, millega tuleb arvestada nii üksuse ülemal kui ka igal üksikvõitlejal. Ka Eestis, kus kevadised suured õppused viiakse suures osas läbi eramaadel, peab iga sõdur mõtlema, kuidas suhtuvad kaitseväe tegevusse kohalikud elanikud. Kohalike toetus on kaitseväele vajalik nii rahu- kui ka sõjaajal ja Liibanon annab siin olulise oskuse mõista paremini neid, s.o riigi kodanikke, kelle jaoks relvajõud ju tegelikult eksisteerivad.
Koostöö põhjanaabrite reservväelastega
Eesti jalaväerühm ja staabiohvitserid kuuluvad Soome kontingendi koosseisu – Liibanon on esimene sõjaline operatsioon, kus Eesti ja Soome koostööd teevad.Et rahu Liibanonis on õhkõrn, siis on vaatamata missiooni pehmele iseloomule oma kindel roll ka tavapärasel jalaväelase väljaõppel. Oluline osa missiooni ettevalmistavast spetsiifilisest väljaõppest toimub Soomes Pori brigaadis, kus koolituse saavad ka Soome rahuvalveüksused. Ühine väljaõpe ja teenistus annab nii eestlastele kui ka soomlastele teadmised üksteise relvastusest ja taktikalistest protseduuridest.
Kui sõdur märkab, et suuri erinevusi polegi, siis on ka selles omaette väärtus, mis näitab, et oleme suuremate takistusteta võimelised mõne kuuga ühise üksuse moodustama.
Pea kaks kolmandikku missioonil viibivatest soomlastest on iga eluala reservväelased – kokkadest tuletõrjujateni välja. Neil kõigil on Soome ühiskonnas roll nii oma põhitööd tehes kui ka reservväelastena. Teenistus Liibanonis võimaldab reservväelase väljaõppe taset hoida ja kaasab neid kaitseväe tegevusse ka pärast ajateenistust. Laiapindse riigikaitsemudeli jaoks on siin õppida ka Eestil.
13 aastat missioonikogemust
Ligi 40 eestlasele annab UNIFIL-i Soome–Iiri pataljoni töös osalemine võimaluse panustada rahupüüdlustele maailma ühes keerulisimas piirkonnas, millest Süüria konflikt jääb loetud kilomeetrite kaugusele. Vaatamata kaugusele mõjutab Süürias toimuv nii põgenikekriisi kui kasvava terroriohuga meie elu siin Euroopas.
Kolmel Scoutspataljoni sõduril on oma side Liibanoniga aastatest 1996-1997, kui nad teenisid Süüria ja Iisraeliga piirnevatel aladel Liibanonis esimest korda. Veebel Alari Trummi, vanemseersant Ardi Heinsare ja seersant Ingvar Lagerestiga vesteldes märkad erinevust – nad näevad maailma teistmoodi kui nende nooremad kaasvõitlejad. Selles on rohkem arusaamist nii Liibanonis kui ka mujal toimuvast. See arusaamine tuleb isiklikest kokkupuudetest, mis neil kokku 13 missioonidel veedetud aastaga kogunenud on.
Afganistanis, Iraagis, Kosovos, Bosnias teeninutena ei tasu kahelda nende kõva jõu kasutamise oskustes. Isiklikest kokkupuudetest kohalikega oskavad nad näha ja mõista paremini ka neid, kelle heaks nad tegelikult teenistuses on. See teeb neist omamoodi diplomaadid, kelle tegevusest sõltub nii ÜRO kui ka eestlaste maine. See maine on osa pehmest jõust, mis aitab saavutada mõnikord rohkemgi kui kõva jõud.
Nye nimetas kõva ja pehme jõu koosmõju targaks jõuks . Oma kogemuste ja oskustega on Alari, Ardi ning Ingvar tark jõud, millest on kasu nii Liibanonis kui Eestis.
------------------------------
Kuidas on kulgenud Eesti üksuse liidendamine Soome kontingendiga ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanonis?
Kolonelleitnant Kari Kaakinen, Soome–Iiri pataljoni ülem:
Kui 2015. aasta veebruaris meie kaitseministeeriumi kantsler Arto Räty ütles, et Eesti jalaväerühmast saab osa Soome kontingendist UNIFIL-i missioonil, siis meie esmane hinnang oli, et üksus on heal juhul liitumisvalmis novembris. Meile öeldi, et see juhtub siiski 2015. a mais, mispeale muutusin ma pisut murelikuks, sest siirmiseni oli siis aega ainult kolm kuud.
Juba üksi üksuste kokku harjutamine võtab aega, lisaks oli vaja läbi viia missioonispetsiifiline väljaõpe. Kuid peagi sai mulle selgeks, et meil ei teki mingeid probleeme taktikalisel tasemel ega ka peastaabi tasandil. Ainus mure, mis siis veel jäi, oli ÜRO, mis teadupärast ei ole väga paindlik organisatsioon. Kuid ka New Yorgis lahenesid asjad kuidagi, sest lisaks seisukohtadele oli kõigil, kes meid aitasid, ka oma nõuanded, kuidas asju kiirendada.
Mäletan, kui olime kevadel Säkyläs Pori brigaadi juures väljaõppel ja üksustel soovitati jälgida kindlat marsruuti. Eestlaste patrulli ülem keelas selle ära, sest teel võib olla varitsus. Siis sain aru, et meil on tegu professionaalsete sõduritega, kes mõtlevad teistmoodi kui võib-olla ülejäänud üksused, keda ÜRO missioonidele üldse saadetakse.
Major Harri Öblom, Soome–Iiri pataljoni A-kompanii ülem (kuni 2015. a november):
Millised olid teie alluvuses teenivate eestlaste ja soomlaste rühmade peamised erinevused?
Erinevate riikide üksuste vahel on alati omad taktikalised erinevused. Pealegi, professionaalsed üksused töötavad välja oma töömeetodid, et olla võimalikult efektiivsed.
Me järgime samu käske ja instruktsioone ning suuri erinevusi üksuste vahel ei ole. Minu jaoks on olulised pigem n-ö vaiksed kogemused, mis ilmnevad ainult siis, kui me koos töötame. Selles osas saame alati üksteiselt õppida.
Millised olid teie ootused eestlaste üksusele ja millisena näete neid nüüd, kus olete nendega juba üksjagu koos töötanud?
Ma teadsin, et eestlaste üksus on professionaalne ja neil on arvestatavad kogemused. Minu ainus mure oli keelebarjäär ja see, kuidas suudan kõik oma korraldused täpselt nendeni viia. Kogemused näitavad, et tegelikult pole meil olnud mingeid probleeme.
Kõigil kolmel rühmal on sarnased ülesanded ja ma tean, et ma võin eestlaste üksusele iga päev kindel olla.
Küsis Roland Murof
Millised on erinevused Afganistani operatsiooniga?
Nooremleitnant Priit Lillemets, Estpla-20 rühmaülem:
Keskkond Liibanonis on märksa rahulikum kui Afganistanis – puudub vastane. Samas peab kogu aeg valvas olema, sest oht võib kerkida mõlemalt konflikti osapoolelt: nii Israeli kui ka Liibanoni poole pealt. Patrullide ja operatsioonide osas on rühmaülemal Liibanonis vähem võimalusi oma tahet teostada, sest patrullide ajad ning marsruudid on staap juba ette andnud ja määranud.
Seega kui Afganistanis tegutseti enamjaolt rühmasuuruse üksusega, siis Liibanonis võib väita, et tegutsetakse hoopis nelja jaoga – kolm jalaväejagu pluss juhtkond, kes moodustab neljanda jao. Suurt rolli Liibanoni missioonil mängivad kohalikud – neilt saab enamiku infost ning nendega läbisaamine on siinjuures võtmetähtsusega.
Kuidas laabub koostöö soomlastega?
Soomlastega on väga hea ja lihtne koostööd teha, sest tegu on ikkagi vennasrahvaga ning seetõttu mõistetakse teineteist hästi.
Mis on UNIFIL-i missiooni kõige olulisem kogemus allüksuse ülemale?
Koostöö teistest rahvustest üksustega. Ülemana saab näha, kuidas teised rahvused oma väljaõpet planeerivad ja läbi viivad, millised on nende drillid erinevate situatsioonide lahendamisel ning millised on juhtimispõhimõtted. Loomulikult saab missiooni jooksul väga head keelepraktikat, mis, arvestades tihedat koostööd liitlasüksustega Eestis, tuleb igati kasuks.
Küsis Arvo Jõesalu
