Tõeline pikselöökide tõmbekeskus: Järv, mille kohal lööb välku ligi 300 päeval aastas

Maracaibo pole just tundmatu veekogu. Kes kunagi Venezuela kaardile vaadanud, teab, et selle Lõuna-Ameerika riigi loodenurgas on suuremat sorti meresopp, mõõtmetelt pisut väiksem kui Euroopa suurim järv Laadoga.

Maracaibo on ametlikult Lõuna-Ameerika suurim järv, kuigi ta ongi Kariibi merega otseühenduses ja riimveelise veekoguna loksub seal midagi oluliselt magedamat kui merevesi, samas ka midagi soolasemat kui magevesi. Kuigi praegu oleks õigem seda pigem laheks lugeda, on Lago de Maracaibo minevikus siiski ka tõeline järv olnud ja kohalikud elanikud peavad seda järveks, mitte laheks.

Tegemist on ilmselgelt ka ühe maailma vanima järvega - vanuseks 20 kuni 36 miljonit aastat. Ja siis läheb rekordiraamatutesse ka selle järve (või lahe) suuet ületav 8,7 kilomeetri pikkune kindral Rafael Urdaneta sild, valminud aastal 1962.

Järvest saab elatust enam kui 20 000 kalurit, uuemal ajal on "musta kulda" järvest pumbanud naftatööstus, samas kui üha enam on reostunud järve pinda anastamas ujulehtedega veetaimed lemmilid. Lõuna-Ameerika suurimast järvest leidub kõike, naftalaikudest roostetavate torude ja äravisatud autorehvideni, 16 200 ruutkilomeetrise järve all on aga naftavarud, mille kõrval kahvatuvad isegi Saudi Araabia maardlad.

Kuid nüüd jõudsid teadlased lisaks järeldusele, et Maracaibo järv on ka maailma pikselöökide peamine tõmbekeskus, ehk nn "maailma välgupealinn", järve kohal lööb välku keskmiselt 297 päeva aastas.

Catatumbo jõesuue majakat ei vaja

Kuna kõige sagedamini kärgatab just Catatumbo jõe suudmes, on kohalikud ilmastikunähtuse ristinud ka Catatumbo välguks (Relámpago del Catatumbo), mis võib olla ka suurim troposfääris oleva osooni tekitajaid maailmas. Juba 1597. aastal kirjeldas seda nähtust poeet Lope de Vega. Ja Catatumbo suudmesse pole majakaid ehitada vaja, koht, kus lööb välku ligi 160 ööl aastast, keskmiselt kümme tundi järjest ja 280 korda tunnis, on niigi pidevalt valgustatud.

USA ja Brasiilia teadlased tuginevad oma järeldustes 16 aasta uurimistööle, et iga ruutkilomeetri järve kohta sähvatab pikne aastas keskmiselt 233 korda. Põhjuseks küll ennekõike kliima - niiske ja palav, mida jahutab Andide mäestikust puhuv jahedam tuul, paraku soosib selline kliima ka elektrilaengute vallandumist atmosfääris.

Niisiis "pikselöökide pealinn," kui arvestada seda, et järve kaldal laiub ka samanimeline kahe miljoni elanikuga sadamalinn, asub Lõuna-Ameerikas, Venezuela riigis, mis praegu sotsialismieksperimentide kõrval sattunud sügavasse majanduskriisi ja järve puhtuse eest hoolitsemine sellisel ajaperioodil pole just prioriteet. Turistidel sinna kohe tormata ei tasu.

Seni arvati, et kõige pikserikkaim piirkond maailmas laiub pigem Aafrika Kongo jõgikonnas, tuginedes andmetele aastaist 1995-2000, kuid Maracaibo järve kohta kogutud andmestik on põhjalikum ja katab pikemat ajaperioodi 1998-2013. Kokku sähvatab ja kõmiseb pikne järve kohal enam kui 100 000 korda aastas.

Aafrikat ei tasu küll konkurentsist maha kanda, sest maailma kümnest kõige pikserohkemast piirkonnast kuus asub just ekvatoriaalses Aafrikas. Ja just järved, nagu näiteks maailma suurim troopiline järv Victoria Kesk-Aafrikas, on sellised, mille kohal välku lööb tunduvalt sagedamini kui mujal.

Välgulööke ja nende kujunemist on küll kaua uuritud, kuid lõplikku tõde, miks nad tekivad, pole tänaseni esitada. NASA-l on juba praegu tugineda välgusensoritega satelliitidele Maad ümbritseval orbiidil, veel parem sensor saadetakse aga oktoobris geostatsionaarsele orbiidile, kus ta jälgiks ekvaatoril toimuvat. Eesmärgiks on, et välgulööke oleks võimalik õigel ajal ette näha.