Isaac Newton jäi nüüd, ligi 300 aasta hiljem, tõsiselt alkeemiaga vahele
Üks Newtonile kuulunud käsitsi kirja pandud manuskriptidest on nüüd taasavastatud, teatasid möödunud kolmapäeval Natural Geographic ja Washington Post. Tekstikogu sisaldab retsepte, mida tunnustatud teadlane lootis oma alkeemilistes otsingutes kasutada, muu hulgas legendaarse nn tarkade kivi loomiseks vajaliku „soofilise elavhõbeda“ (vn ingl sophick mercury) valmistamise juhendit, vahendab Red Orbit.
Üllitatud aruannete osutusel kuulus äsjaavastatud 17. sajandist pärinev dokument aastaid erakogusse, kuni selle hiljuti omandas USA-s Pennsylvania osariigis Philadelphias tegutsev teaduse ajaloo uurimise pühendunud mittetulundusühing Chemical Heritage Foundation. Praegu on sihtasutus ametis digitaalsete tõmmiste ja ümberkirjutuste laadimisega veebi-andmebaasi, et neid saaksid kasutada uurijad kogu maailmas.
Ehkki tõendid, mis kinnitaksid, et Newtonil ka tegelikult nn soofilist elavhõbedat valmistada õnnestus, puuduvad, andis National Geographic teada, et teadlane kirjutas retsepti käsitsi maha Ameerika alkeemikule George Starkeyle kuulunud tekstist, lisades dokumendi seljale endapoolseid märkmeid, mis ekspertide arvates peaksid andma aimu sellest, kuidas ta alkeemikute kasutatud keerulisi ja mõistatuslikke juhendeid tegelikult tõlgendas.
Indiana osariikliku ülikooli teadusajaloolane William Newman avaldas lootust, et äsjaavastatud käsikiri aitab teadlastel mõista, kuidas alkeemia õigupoolest Newtonit mõjutas. Newmani osutusel Newton mitte ainult ei teinud sagedast koostööd alkeemikutega, vaid ka kirjutas alkeemia teemadel pikki traktaate ja lootis, et alkeemia uurimine võib aidata tal ainelise universumi olemust täielikult mõista.
Newtoni alma materil Cambridge’i ülikoolil oli väidetavalt võimalus nood retseptid 1888. aastal arhiveerida. Selle asemel müüdi ürikud 1936. aastal eraviisilisel oksjonil maha, nii et need muutusid aastakümneteks teadlastele kättesaamatuteks. Nüüd, mil Chemical Heritage Foundation on omandanud „soofilise elavhõbeda“ retsepti, aitab see uurijail saada rohkem teada selle nüüdseks hääbunud salakunsti kohta.
Retsept, mille tõlkisid nüüdisaegsed õpetlased, annab mõista, et „soofilise elavhõbeda“ saamiseks pidi alkeemik korduvalt destilleerima tavalist elavhõbedat ning kuumutama seda kullaga. Taolise protsessi tulemusel tekkinud sulam sisaldas „õrnu oksataolisi harusid“, mis Starkey arvates pidi tähendama, et aine on hakanud elama ja liigutama.
Ehkki see võib kõlada ogaralt, selgitab Washington Post, et alkeemia aluseks oli usk, et metallid koosnevad mitmest eri ühendist, k.a nn „elavhõbedalisest“ või „väävlilisest printsiibist“, ning et selliste „printsiipide“ muutmise tulemusel peab muutuma ka metall ise. Chemical Heritage Foundationi juures tegutseva Donald F. Othmeri nimelise keemia ajaloo raamatkogu haruldaste raamatute osakonna kuraatori James Voelkeli osutusel uskusid paljud alkeemikud siiski, et „tarkade kivi“ kasutamine käivitab selle muundumisprotsessi automaatselt.
Avastuse juures võib kõige huvitavamaks osutuda hulk märkmeid, mille Newton ise retsepti tagaküljele tegi ja mis kirjeldavad pliimaagi alkeemilise sublimeerimise protsessi, mis oli Natural Geographicu väitel võtmetähtsaks elemendiks Newtoni katsete juures luua tarkade kivi. Newman arvas ka, et dokument võib üksikasjaliselt kirjeldada Newtoni koostööd teiste alkeemikutega, mis võis mõjutada tema uuringuid optika vallas.
