Kirjutab Liivi Uuet Riigiarhiivist:

Lenin on olnud ka Eestiga seotud. Tema noorem vend Dmitri õppis Tartu ülikoolis, seega teadis ka Vladimir, kus Eesti asub ja kuidas siin elatakse. On teada, et sõidul Peterburist Riiga (aastal 1900 - toim) sõitis Lenin üle Valga. EKP Ajaloo Instituudis toimus aastal 1957 isegi teoreetilis-praktiline seminar sellest, kas Lenin võis Valgas rongist väljuda ja mida ta võis näha. Uurimistöö tulemusena selgus, et rong peatus Valgas talvisel südaööl. Kuna aastal 1957 ei olnud samas paigas suurt midagi näha, jõuti kahetsedes otsusele, et ilmselt jäi ka Lenini tutvus meie väikese, aga eesrindliku liiduvabariigiga väheütlevaks.

Ametlik seisukoht on olnud senini, et Vladimir Lenin ei ole Eestis viibinud, kui jätta kõrvale eespool mainitud lühike episood.

Kuid vähem kui pool aastat tagasi avastati Rahvusarhiivi parteiarhiivi osakonnas dokument, mis lükkab selle seisukoha ümber. Korrastades kõrvalejäetud dokumente, avastasin Julia Liivaku mälestused märtsist 1947. See tol ajal 71-aastane naine mäletab Leninit väga hästi ja esineb seal sensatsioonilise avaldusega:

Lenin maskeeringus augustis 1917.

Vladimir Lenin elas 1917.a. suvel Tallinnas

Kuna mälestused on kirja pandud ainult kolmkümmend aastat pärast neid sündmusi ja on väga detailsed, siis jätke kahtlused kõrvale ja tutvuge nendega ise.

  • „Minu vend elas Peterburgis ja sai seal tuttavaks Leniniga. Mina nägin teda esimest korda Peterburgis Birža ligidal kõnet pidamas. Tal oli väikene vanker ja hobune, tuli sinna, tõstis punase lipu üles ja hakkas rääkima. Sai ainult öelda „tovarištši“ kui tuli must auto ja kõik läksid laiali. See oli 1917.a. suvel.
  • See oli ka suvel, kui Lenin Tallinna tuli. Tean, et sel ajal oli juba värskeid kartuleid. See võis augusti kuu olla. Kui Lenin siit ära läks kartulivagunis, siis oli pool vagunit vanu ja pool vagunit värskeid kartuleid. Lenin tuli meie juurde Õle t 8 , kus meie tolkorral elasime. Maja on praegu alles. Ta elas siin registreerimata.Ta ajas minu selle vennaga, kes surma sai, juttu. Lenin kirjutas siin. Ta viibis siin mitu nädalat.Vahetevahel käis mujal ka.
  • Lenin oli hallides riietes, sonimütsis, see oli ka hall. Tal olid ainult vuntsid siis ja juuksed olid peas.Me käisime kahekesi linnas ka. Lenin oli alati mu venna Jüri juures, kes oli vabrikus joonestaja. Ta tuli sealt ära ja oli Ülemistel, kuni lahti sai.
  • Lenin Tallinnas olles käis vahepeal ka Soomes, kui ta meilt ära läks. Soome võis ta minna laevaga, oli mitu päeva ära ja tuli siis jälle tagasi meile. Tal olid pruunid juuksed, kõnelemisel erilist ei märganud. Kerenski ajal Lenin tihti kõneles Petrogradis. Rahvast oli siis murdu koos, kuid alati aeti laiali.
  • Kord tahtis üks juudi tüdruk Leninit ära tappa (jutt on nähtavasti Fanny Kaplani rünnakust 1918. aastal - toim). Gatšinast tuli üks noormees Volti ja küsis minu sugulastelt, et kas teie olete need Liivakud, kes Leniniga tuttavad olid. See oli kotimees, kes seal käis.
  • Johannes Blumfeldi juures tutvus Lenin minu mehega. Ta käis minuga linnas ilma maskeerimata, käe alt kinni. Keldri söögimajas oli ta kohtumine meestega. Läksid teise tuppa ja rääkisid seal. Ta näitas mulle Iisaku kirikut.
  • Kui ta meil oli, siis ära sõitma hakates läks ta Ülemistele vana isa kasukas seljas ja siis sõitis kartuli vagunis Petrogradi. Lenin käis ikka üksinda. Paar tuttavat oli vennal, kes käisid ka seal, need olid musta pluusidega ja punaste nööridega. Leninil oli sinine särk ja hall ülikond.
  • Petrogradis aeti teda taga trammi peal. Trammi juht sõitis aga kiiresti ja siis tasandas sõitu ja lasi Lenini trammilt maha. Lenin oli väga julge, kuigi teda aeti taga."
Foto: Laev Ariadne teel Helsingisse, paremalt 23. V.Lenin.

Jutustus on veidi lünklik, annab tunda asjaolu, et selle üleskirjutaja oli parteiarhiivi töötaja, mitte tänapäeva ajakirjanik, kes oleks osanud küsitleda ja saanud kahtlemata palju enam teavet. Võibolla oleks ta kirjutanud isegi paksu illustreeritud raamatu neist ajaloolistest sündmustest.

Kuid kahjuks peame piirduma sündinud faktidega - Julia Liivaku vaene vanadus ja väga lünklikud mälestused. Mida öelda nende tõepära kohta? Kas Lenin viibis Tallinnas?

Minu kui ajaloolase ja arhivaari seisukoht on, et viibis kindlasti. Seda teadis isegi Tallinna saabunud kotipoiss. Liiga palju on siin detaile, mida lihtsalt niisama välja ei mõtle, nagu kirjeldus vagunist, kus olid niihästi vanad kui värsked kartulid, Lenini vanker, Lenin punalipuga Petrogradi tänaval. Lenini hall ülikond on küll üldteada, samuti ka see, et ta ta oli „väga julge, kuigi teda aeti taga“.

Kuid miks on see ülioluline fakt jäänud täiesti tähelepanuta ? Lenini ametlikus eluloos väidetakse, et ta varjas ennast juulis ja augustis Razlivi järve ääres Karjala kannasel, kus kirjutas ühe oma olulisematest teostest. Aga nüüd selgub, et see tänaseni aktuaalne teos, või vähemalt osa sellest - „Riik ja revolutsioon“ - on kirjutatud Tallinnas Õle tänaval!!

Sellel faktide mahavaikimisel võib olla ka muid seletusi, kuid peamine põhjus on siin stalinlik suurvene šovinism. Väikerahvale, kes tervikuna oli kahtlane ja kelle hulgas tegutsesid ikka veel kulakute ja kapitalistide käsilased, ei saanud anda sellist au. Seetõttu peideti see haruldane dokument nii sügavale arhiivi, et avastati sealt alles nüüd.

Muidugi on neid, kes väidavad, et palju on muid fakte, mis selle looga ei klapi. Aga miks peaksime neid rohkem uskuma?

------------
Toimetaja kommentaar:
Tallinna aadressibüroo lehtedest, rahvusarhiivi kinnistute registrist, Saaga ja Geni andmetest ilmneb, et Amblast pärit Mihkel Liivak (1866-1938) ja Juula Liivak (Blumfeld, 1875-1954) on nähtavasti tõesti oma kümne lapsega (või vähemalt osaga lastest) elanud aadressil Õle tn 8 Tallinnas, vähemalt 1920. aastate alguseni.


Juula Liivakul on ka vend Johannes Blumfeld (1889-1957), kes 1913-1920 elas ametlikult Peterburis/Petrogradis, naasis optandina Eestisse ja on nähtavasti hilisemate sündmuste keerises jõudnud välja Austraaliasse.


Kahtlane on küll see, et Juula Liivakul ei paista olevat venda nimega Jüri. Ka on võimatu aru saada, millisest "surma saanud vennast" räägitakse. Küll oli hoopis Johannes Blumfeld vabrikutes meister ja joonestaja. 71-aastase Juula ehk Julia Liivaku mälestuste kirja panekul 1947. aastal on ilmselgelt tekkinud vigu.


Augustis 1917 valiti Tallinna linnavolikogu, kus enamlaste partei saavutas suurvõidu, aga ei selle kandidaatide nimekirjas ega ka esitajate nimekirjas Blumfelde ja Liivakuid ei figureeri. Ka 1917. aasta sündmusi kirjeldavates koguteostes mitte. On kummaline, et Lenini isiklik panus ja tema varjajad selle valimisvõidu saavutamisel hiljem maha oleks vaikitud.


Kui juba konspiratsiooniks läks, ei pruukinud Lenin küll tingimata parteikaaslastelt, küll aga usaldusväärsetelt töölistelt peavarju otsida. Juulis-augustis 1917 oleks Leninit tõesti ka ajutise valitsuse käsul vangistamine ähvardanud. Soomest või Petrogradist Tallinna põigata poleks küll väga pikk sõit olnud ja siin käik oleks tõesti olnud lausa loogiline. Kuid jah, kahtlusi äratab väide Lenini Tallinnas-käigu kohta küll.


Põhjusi, miks selline oluline fakt kogu nõukogude aja maha vaikiti võib olla vähemalt kaks. Kas unustati see paber kogemata kuskile mapi vahele või, märksa tõenäolisem, kommunistidest parteiajaloolased ei pidanud neid meenutusi usaldusväärseteks.


Kontrollida on neid fakte täna veelgi võimatum kui 1947. aastal. Enamliku liikumise aktiivseim element oli ju 1918. aastaks taandunud nõukogude Venemaale, kus suurem osa neist 1938. aastaks hukati. Eestisse jäänud vanadel bolševikel oli aga vaja pärast sõda tõestada, et nad parteile ise selga polnud keeranud.


Heiki Suurkask