Külm küsimus: Miks põhjapoolus aeglaselt Londoni suunas nihkub?

2000. aastatel muutis põhjapoolus salapärastel asjaoludel liikumissuunda ja hakkas Greenwichi meridiaani pidi idasse nihkuma.

Maa pöörlemistelg ja sellega koos põhjapooluse asukoht on viimase saja aasta jooksul kiirusega umbes kümme sentimeetrit aastas nihkunud mööda Torontot ja Panama City’t läbivat meridiaani Kanada Hudsoni lahe poole. Nihkumist põhjustas Maa massi ümberpaigutumine — täpsemalt maakoore aeglane „tagasivetrumine“ pärast viimatist jääaega.

Kuid alates 2000. aastast on nihkumissuund teinud järsu pöörde ida poole ning nüüd liigub poolus mööda nullmeridiaani e Greenwichi meridiaani. Mõned tõendid viitavad võimalusele, et sellise üllatava käänaku taga on kliimamuutusest põhjustatud Gröönimaa ja Antarktika jääkatte sulamine.

Nüüd väidab värske uurimus, et pooluse liikumist on mõjutanud ka vee ümberpaigutumine maismaal.

„See on esimene kord, kui meil on õnnestunud leida veenvaid tõendeid, mis kinnitavad, et globaalsed muutused maismaa-veevarude jaotuses muudavad ka Maa telje liikumissuunda,“ märkis USA-s California osariigis Pasadenas tegutseva NASA reaktiivuuringute laboratooriumi JPL uurija Surendra Adhikari. Adhikari osutusel kaotavad nt India subkontinent ja Kaspia meri praegusel ajal tohutul hulgal vett, mis põhjustabki pooluse ittanihkumist.

Püsimatu poolus

Teadlased kasutasid Maa telje nihkumisega aastatel 2002–2015 seondunud veemasside ümberpaigutumise uurimiseks kahest NASA tehiskaaslasest koosneva gravitatsiooni- ja kliimavaatluste orbitaaltandemi GRACE kogutud andmeid.

Tulemused heidavad valgust veel ühele pikka aega püsinud mõistatusele — miks Maa telg iga paari aasta tagant võngub? Tuleb välja, et ka telje võnkumist põhjustavad veemassiivide ümberpaiknemised planeedil, kinnitab Adhikari.

Kuna täpseid andmeid Maa telje liikumise kohta on kogutud alates aastast 1899, võib nüüd olla võimalik nende andmete põhjal kaardistada täpsemalt minevikus aset leidnud globaalseid muutusi vee ümberpaigutumises.