Aprillitaevas: Kas tõesti Suur Vanker on kadunud? Ja kus Põhjanael on?
Kujutleme, et aprillipäike loojub, mõne aja pärast saabub pimedus. Astoronoomiahuviline astub õue. Esiotsa ei näe ta suurt eriti midagi, sest silmad on arvutiekraanist ja päevavalguslampidest pimestatud.
Siiski, silmad harjuvad ja vaatleja märkab üle laotuse laiuvat tähistaevast. Eeldame seega, et pilved puuduvad. See polegi nii üllatav, sest kevadkuud on sügistalvega võrreldes keskmisest rohkem ilusat ilma pakkuvad.
Heakene küll, vaatleja silmad on ööpimedusega harjunud ja ta püüab leida mõnd tuntumat tähtkuju. Ahhaa! Põhjakaares paistabki Kassiopeia, veidi viltuse W- kujuline viiest tähest koosnev süsteem. Kui on kuu algupool, siis võib edelataevast märgata kolme päris paralleelset tähte. See pole ju miski muu, kui Orioni vöö! Seega seal suunas paistab Orion. Aprilli lõpus, muide, on Orioni alumine, lõunapoolne osa koos vööga juba loojunud.
Oi! Miski särab keskmiselt kõrgel taevas väga heledasti! Selgub, et see on hoopis planeet Jupiter. Kes seda ei tea, rõõmustab Jupiteri puhul kui lihtsalt taeva parajasti heledaima tähe üle.
Tähtkuju, kus Jupiter asub, on esmapilgul ehk kõige enam kujult trapetsit meenutav Lõvi.
Kuid… Kus on siis Suur Vanker, mida juba 4. klassi õpikud iseloomustavad kui loojumatut tähtkuju. No ei ole mitte kuskil! Juba lootuse kaotanult heidab täheuurija pilgu otse pea kohale ja… leiabki sealt otsitava! Ongi paras aprillinali see Suure Vankri asend kevadõhtutel. Tähtkuju asub ju parimas kohas taevas, kõrgeimas asendis, aga inimese silmad pole ju lagipeal! Nii et otse üleval asuvat Suurt Vankrit vaadata oleks parim pikali heites, aga aprillikuu ööd ei sobi veel murul lesimiseks.
Aga Põhjanael? Jälle tuleb meelde kuskilt kuuldud jutt, et Suure Vankri tagarattad sihivad ülespoole Põhjanaela suunas. Kuid… seniidist kõrgemale minna ju saa. Pealegi kipub Suur Vanker seal üleval pigem kummuli olekus paistma, oleneb muidugi, kuidas vaatleja enda pea pöörab. Kui on õnnestunud saada Suur Vanker silme ette nii nagu vanker, mis ei ole kummuli, siis otsimegi tagarattad üles ja veame 4-5 kordse kujuteldava joone… sedapuhku aga mitte ülespoole (nii on see sügisõhtuti!), vaid allapoole. Ongi käes ka Põhjanael (asub ka päris kõrgel, 60 kraadi silmapiirist) ning kui veel kaela väänamisega veidi tegelda, õnnestub ehk paika panna ka Väikese Vankri joonis. Väga kerge see pole, sest Väikese Vankri nn esirattad – ehkki uhkete nimetustega: Alifa al Farkadain ja Anfar al Farkadain (viimase heledus on vaid 5.1 tähesuurust) ja ülejäänud aisatähed (Põhjanaela ehk Polarise poolt alates): Wildun ja Urodelus – nende heledus jääb päris tagasihoidlikuks.
Heledamad on Väikese Vankri tagarattad Kochab ja Pherkad.
Vaatame üle ka Suure Vankri. Põhjanaelale osutasid (vankrit püstisena kujutades) tagumised rattatähed Dubhe (alumine) ja Merak. Eesmine rattapaar on vastavalt Phecda (alumine) ja Megrez. Viimane on kõige tuhmim (kuid mitte väga tuhm) liige Suure Vankri 7 heledast tähest.
Jäävad veel aisatähed, rataste poolt tulles: Alioth, Miitsar ja Alkaid.
Keskmine aisatäht Miitsar omab nõrka naabrit nimega Alcor. Eesti rahvaastronoomias olid need vastavalt Härg ja Hunt. Nende kahe tähe abil kontrolliti vanasti nägemisteravust. Muuseas, Miitsar ise hargneb teleskoobis kenaks kaksiktäheks, „teaduslik“ vaatlus“ (mille töötlemine ja tõlgendamine nõuab ka päevast tööd laúa (arvuti) taga ja mitmeid vaatlusi eri öödel) toob aga välja, et Miitsar on koguni neliktäht: kumbagi teleskoobis nähtavat komponenti nimetatakse spektraalkaksikuks (kokku tuleb seega 4 tähte).
Ka Põhjanaela on tore teleskoobiga vaadata. Heleda peatähe kõrval on ilusasti näha tuhmim kaaslane. Muuseas, paljud tähistaevast tutvustavad arvutiprogrammid seda ei tea (ja see pole kaugeltki mitte ainus taoline näide). Ka Põhjanaela peatäht ise on spektraalkaksik, mis otseselt teleskoobis osadeks ei lahustu ja nii käituvad tegelikult enamus kaksitähtedest.
Jätame nüüd „kaelaradikuliidi heaks töötamise“ ja vaatame veidi madalamale ka. Madalas kirdetaevas on näha (vasakul) hele täht Deeneb osaliselt loojunud Luige tähtkujust ja paremal pool veel veidi heledam Veega Lüüra tähtkujust, mis on üleni loojumatu. Idataevas paistab oranzikas Arktuurus koos karjakakujulise Karjase tähtkujuga (juhis: tõusev karikas on peaaegu külili). Lõunakaares troonib siis Lõvi koos Reegulusega (tõlkes Kuningake) koos planeetide kuninga Jupteriga. Kaks kuningat ühes tähtkujus korraga!
Läände on looja vajumas Orion ja Sõnn, veidi kõrgemal on Väike Peni, temast paremal paistavad veel kõrgemal Kaksikud ja loodetaevas paistab Veomees heleda tähega Kapella.
Kagutaevas on leitav suur tähtkuju Neitsi heleda tähega Spiika.
Aprilli algul peab veidi ootama, kuni tõusevad ka Kaalud, kuu lõpupoole ilmub ka see tähtkuju kohe õhtul välja. Kaalud (veelgi enam aga Vähk Lõvi ja Kaksikute vahel) on päris silmapaistmatu tähtkuju. Madalam Kaalude paarist parimast nähaolevast tähest, Zuben Elgenubi, omab kaaslast, mis on leitav juba binokliga.
Aprilliöö lüheneb kuu edenedes kiiresti. Kui päris kuu algul pimeneb veel väga kiiresti nagu märtsis, siis volbriõhtul (30. aprill) loojub Päike märksa hiljem ja ka pimedus laseb end tuntavalt kauem oodata – hämarikuperiood on kõvasti pikenenud, kuulutades valgete ööde lähenemist.
Hommikupoole ööd on lõunasilmapiiri kohale tõusnud põhjapoolne osa Skorpionist ehk Skorpioni sõrg, heleda punase tähega Antaares. Tõlkes tähendab see Marsi konkurenti ja konkurent Marss on ise samuti platsis, asudes otse Antaarese kohal, liikudes Skorpioni ja naabertähtkuju Maokandja piirialadel. Selguse saamine, kumb punane objekt on kumb, pole siiski vast väga raske, sest Marss on heledam, ületades kuu lõpuks heleduselt heledaima päris-tähe Siiriuse. Siirius ise on samuti enamuse kuust õhtuti madalas edelataevas leitav, mõni päev peale jüripäeva kaob aga ehavalgusse.
Maokandja tähtkujus, Marsist vasakul, asub aga veel üks madal planeet, Saturn. Saturn on tavalise heleda tähe moodi ja ei ole punane (enamus tähti paistavad ju kollakasvalgetena).
Kokku paistab see süsteem umbkaudu täisnurkse kolmnurgana, mille alumises tipus on punane Antaares, üleval on samuti punane Marss ja vasakule jääb Saturn.
Päris kuu algul ja lõpus jääb Marss Antaaresest rohkem paremale (kolmnurk pole täisnurkne).
Kõrgemal taevas, lõunakaares paistab hommikul nõrkadest tähtedest koosnev Herkulese tähtkuju. Herkulese ja Karjase (nüüd juba rohkem püstine) vahel asub poolkaarekujuline Põhjakroon. Allapoole jääb sirbikujuline tähtkuju Madu, millest võib (tõsi küll, siinkohal on vaja head taevatundmist) leida ainsa põhjapoolkeral palja silmaga nähtava kerasparve M5, mis on küll päris lähedal ühele tavalisele tähele.
Ongi hommik käes, aeg minna magama!
Järgmisel õhtul läheme veidi varem välja, kui veel pime pole. See on muuseas kõige loomulikum viis ööpimedusega kohaneda. Eeldame, et kuupäev jääb 6. ja 25. vahele.
Vaatame madalasse ehataevasse (lääne suunas). Neil õhtuil on sealkandis leitav ka planeet Merkuur. Olgugi, et tegu on ehavööga, puudvad seal heledad konkureerivad päris-tähed, seetõttu peaks Merkuur olema äratuntav. Kuu keskel loojub Merkuur kuni 2.5 tundi peale Päikest, saavutades enam-vähem vaatlusaja maksimumi. Merkuuri heledus on sel ajal võrreldav Saturni heledusega.
Kuu on Merkuuri juures 8-nda õhtul, Jupiteri lähendal ööl vastu 18-ndat, Antaaarese ja Marsi kohal 25-nda hommikul, Saturni lähedal 26-nda hommikul.
Kuu faasid.
- Kuuloomine 7. aprillil,
- esimene veerand 14. aprilll,
- täiskuu 22. aprillil,
- viimane veerand 30. aprillil.
